Necronomicon

Kuna Arkham Horror ning selle viis laiendit (Vaarao, Dunwich, Kuningas kollases, Kingsport ja Must kitsetall) võtavad sigapalju ruumi, otsustasin, et sedasi ikka ei saa – vaja teha üks korralik teemakohane karbike, kuhu kõik kunagised ja tulevased laiendid ilusti-kenasti sisse ära mahuks. Lovecrafti müütosest lähtudes ei sobiks paremini miski muu, kui Necronomicon ise. Mõeldud tehtud. Aga kuidas teha karpi, mis näeb välja nagu raamat? Ilmselt on kõige lihtsam see tehagi raamatust. Hakkasin siis mööda netti kolistama, otsides Necronomiconist pilte – päris palju on neid muuseas. Lõpuks aga jõudsin farmerownia kodulehele, kus mees väga kenasti seletab, kuidas üht-teist teha. Raamatu tühjendamisest leidsin infot väga geniaalselt kodulehelt how2dostuff.

Lennukad ideed peas, asusin toormaterjali kokku ajama.

Hulga PVA abiga kleepisin paki (miski 750 – 900) A3′e üheks suureks kangiks, mis võis vabalt kaaluda üle 10′e kilo. Lõikasin ka laminaatplaadist sobiva kujuga kaaned välja ning asusin nahatööde kallale, millega kavatsesin raamatu katta. Kuna aga niit oli pisu valet värvi, tuli seda peitsiga toonida… ning valmis visandada kaane kavand. Aga Necronomicon ei saa ju ometi olla lumivalgete lehtedega – abi andis taas google “how to make paper look old.” Asusin siis kohvi ja teega möllama…

Siis algas töö, mis võttis aega mitu kuud. Kaante õmblemine. Loomulikult viskas mul vahepeal siibrisse, mistõttu tegevus katkes umbes kuuks ajaks. Ilgelt tüütu – tooni niiti, torka nahka auke ning õmble. Vastu hommikut olid näpud tihtipeale suht sinakad.

Millalgi paar nädalat tagasi sai kaane kate valmis. Sai siis see ühel ööl rõõmsalt kaante külge liimitud ning need omakorda suure paberploki külge kinnitatud. Edasi jäi vaid lõikamise vaev – ja see oli päris võigas. Pidin ju lõikama läbi 10 cm paberi. Tööd hõlbustas tohutult nurkadesse aukude puurimine, kuid arvestades asjaoluga, et see oli mu esimene katse, ei saanud siseseinad pooltki nii head, kui oleks soovinud.

Pärast lõikust üks kiht PVA’d sisekülgedele ja valmis. Mängulaudade tarvis pidin lõikama servadesse sooned, kuna need ei olnud just mulle sobivas mõõdus – seda loomulikult olin ma eelnevalt arvestanud. Mida ma aga arvestanud ei olnud, oli mõõtmis- ning juhuslik määramatus. Ehk siis, olin natu valesti rehkendanud.

Nimelt oli ilge jama sellega, et kogu mansa ei tahtnud isegi vägivalda pruukides karpi mahtuda. Tuli siis minna kompromissile – kollid-tegelased peavad jääma välja. Kuidas ma aga siia ka Innsmouthi 300 uut kaarti ära mahutan, saab olema omamoodi naljakas.

Peletistele sai tehtud vanade pükste säärest Elder Sign Security poolt turvatav väike kotike, mille nahkrihmaga Necronomiconi külge saab siduda.

Aga ka vana jubinakarp ei tahtnud kenasti suurde karpi mahtuda ning oleks seal üleliigselt palju ruumi võtnud. Aga ei saa ju ometi alla vanduda – viisid siis jalad lähedalolevasse kaltsukasse, kust 10 eeku eest ostetud raamat sai päevaga muudetud näidendi “Kuningas kollases rüüs” käsikirjaks.

Sellega sai kõik vidinad kenasti ära mahutatud. Reeglite jaoks kinnitasin sisekaanele nahkribad ning paigaldasin paela, et kaas avatuna teatud nurga all püsiks.

Kuna aga Necronomicon on üks äraütlemata kuri raamat, kust pahad loitsud võivad suvalises hetkel süütule ohvrile kaela karata, otsustasin neetud raamatut nõiutud nahkpaelaga kinni hoida.

Välja tuli kena… Täitsa väärt seda vaeva ja valu, mis sellega nähtud. Aga ikka jäi painama, kuhu ma selle pagana Innsmouthi mahutan… :/

Vahepeal sai üks väike fotosessioon ette võetud: