Dunwich Horror

Esimene Arkham Horrori suurekarbiline laiend, millest on tegelikult Metsavana juba eelmisel aastal pikalt-laialt kirjutada jõudnud. Dunwich on Lovecrafti kirjanduses pisike külake Miskatonicu jõe kaldal Massachusettsis. Selle elanikke on kirjeldatud kui omaettehoidvaid, harimatuid ja väga ebausklikke. Külake ise on vaene paljude lagunevate mahajäetud majadega. Dunwich tuletab pisut meelde Rice Anne’ “Intervjuu vampiiriga” algset keskkonda. Küla ümber laiuvad põhjatute laugastega pikitud sood, seda ümbritsevad vähesed talud tunduvad väsinud ning põllud sööti jäetud.

Laiendi karbis leidub teine samapalju kaarte kui baasmängus. Osad neist segatakse olemasolevatesse pakkidesse (tavaesemed, maagilised esemed, loitsud, väravakaardid), kuid vähemalt pooled neist on uued ja mille kohta käivad uued reeglid. Nende jaoks on karbis ka 12-leheline reeglistik, millest läbipuremine pärast baasmängu tundub lapsemänguna. Peamine osa laiendist on Dunwichi küla. Kuna see on Arkhamist pisu eemal, on sinna kõige lihtsam saada rongiga. Piletihinnaks on $1 ning seda müüdakse kõigis pareminivarustatud rongijaamades. Dunwichi laukad on ka omamoodi toitumiskohtadeks Dunwichi Õudusele, kes ammutab jõudu iga laukasselangenud koletise käest.

Dunwich Horror tutvustab 8′t uut uurijad, keda mängijad valida saavad. Uute tegelaste hulka kuuluvad lunastust otsiv kultist, sõjast naasnud sõdur, keda kõik hulluks peavad, Velma kohvikus kohvi rüüpav džässi-austajast neeger (Daddy used to say: “Jazz is a lot like liquor, it makes everything ga down a little smoother.” – Daddy used to say a lot of stupid things.) ja minu lemmik haavlipüssi, mootorratta ja kuldsete kätega Wilson Richards.

Uute kohtadega tulevad kaasa ka uued sündmused. Igas Dunwichi asukohtade sündmustepakis on 14 kaarti. Ma ei oska öelda, kas seal häid asju kah on, kuid neeger on seal saanud nuga, peksa ning kord nähes teisi neegreid talu ees võlla tõmmatuna, leidis ta, et lihtsam on jalga lasta. See oli mäng, kus ma oma tegelasega ei saanud suletud ühtki väravat ega tappa ühtki kolli. Kuid külakese elanikud ei ole lahked ka valgetele – vanahärra Waltersi oleks noored nolgid sillal oma Ford Sierraga pea-aegu ära tapnud. (Sündmused on mängijate enda poolt tänapäevaste kujunditega illustreeritud.)

Reeglid tutvustavad uusi tavaesemeid – ülesandeid (task). Nendel kaartidel on enamasti kolm asukohta Arkhamis (Arkhami all peetakse silmas ka Dunwichi lisakaarti), kus mängija peab veetma vähemalt ühe sündmustefaasi. Teiste tavaesemete seas leidub nii liikumisvahendeid, relvi, tööriistu kui ka raamatuid. Maagiliste esemete juurdesegatakse aga missioonid, mis sarnaselt ülesannetega nõuavad teatud paikades käimist, ainukese erinevusega, et neid paikades tuleb ka miskit ohverdada. Kui ülesannete täitmise eest saab tavaliselt raha, vihjeid või mingeid esemeid, siis missioonid annavad täitjale teatud ajutise või püsiva omaduse, mis võib võitlused paharati vastu väga ära kuluda. Kahjuks on missioonide täitmise hind tavaliselt ka üpriski kallis.

Laiend annab hulgaliselt lisa-laskemoona ka Paharastile, millega uurijaid pommitada, lastes linna peale lahti kas kannibalistlike kilisid tcho-tcho’sid, kitsehakatisi, roti ja nahkhiire vahepealseid monstrumeid või Whatley maagi enda. Loomulikult on kirsiks tordi tipus Dunwich Horror ise.

Whateley maag, võimas Dunwichis elav sorts, sõlmis palju aastaid tagasi Yog-Sothothiga kokkuleppe, millest sai alguse Dunwichi Õudus. See on külakeses varitsenud kõik need aastad sellest ajast peale, oodates oma võimalust tõusta ning küla hävitada. Nüüd on see aeg pea-aegu käes.

Kui ma esimest korda seda koletist nägin, ei saanud ma väga aru, mida ma vaatan või mispidi seda vaadata tuleb. Dunwichi Õudus on tugevam, kui ükski teine koletis, kellega uurijatel on tulnud oma seikluste ajal rinda pista. Oma hävingut külvava liikumisega rajab ta teed Iidsete ärkamisele. Kuna selle looja on Kõik-Ühes ja Üks-Kõigis omaenda piiritu olend, on ka Dunwichi Õudus pidevas muutuses ning selle vastased ei tea kunagi, millega täpselt tegu on.

Arkham on ohtlik koht ning uurijate närvid ei ole terasest ega kehad betoonist. Vigastusi ning meelelisi häireid tuleb sellises keskkonnas pidevalt ette. Haiglasse sattudes ei tea sa nüüd enam kunagi, millisena sa sealt välja tuled. Nii hullusi kui ka vigastusi on mängule lisatud 24 (kahjuks küll korduvad), millest võib välja noppida mõningad pärlid: peapõrutus, kahekordselt nägeminie, murtud käsi/jalg, selja nihestus, masendus, sõltuvus, paranoia, hüsteeria. Erinevaid vigastusi võib uurijal olla täiesti piiramatult, kuid kui sama vigastust satub dopelt, on uurija kohe siruli maas – neljakordset nägemist ei suuda aju ilmselt välja kannatada.

Laiend tutvustab ka nelja uut iidset: Abhoth, Glaaki, Shudde M’ell ja Tsathoggua. Igale Arkhami sündmustepakile lisandub 7 uut kaarti, Müütosepakk täieneb 36 ja Väravakaartide pakk 32 kaardi võrra. Dimensioonidest tuleb juurde ka Võõras aeg (Another Time) ja “Kuningas kollases rüüs” juttudest tuttav Kadunud Carcosa (Lost Carcosa).

Väga rikkalik laiend, mis annab mängule tohutult juurde nii kaartide kui ka uue tükikese laua näol. Negatiivse poolena võib mainida aga, et mänguruumi on samuti juurde tarvis. See aga on ületatav raskus. Reeglistiku viimased leheküljed võtab enda alla KKK, mis mõningate eranditega on üpriski kasulik.

Cthulhu kiusamas süütuid Arkhami elanikke…

TEAM ARKHAM jõudis kohale…

Sellest tuli mul hea mõte uueks mänguversiooniks – miks mitte võiks reeglitesse võtta ka linnaelanikud, keda mängijad lisaks kaitsma peavad. Linnaelanike hukkumisel tõuseks ka Terror level…