Ulmeühingu kokkutulek – Estcon 2008

Kuna olin kaks aastat Estconil (tegelikult oli üks neist lausa Baltcon) rollimängu teinud, otsustasin ka sel aastal esinemistega jätkata. Lisaks oli positiivseid meeleolusid loonud lauamängud Troonide mäng ja Warcraft.

Saatsin 19. juuni (seda vähemalt väidab mu Thunderbird) Ulmegurule maili, kus küsisin, kas ka sel aastal toetatakse Estconil ulmeteemalist rollimängu. Vastust ei tulnud. Saatsin miski hetk ka teise kirja, kui vaikus. Oleks Jyrka vastanudki, poleks midagi olnud, kuid selline vaikus oli veider. Igastahes kirjutas ta mulle lõpuks vastu neljapäeva öösel 01:42, kui ma just mängu tegemast tulin. Võtsin siis Joeliga ühendust, ta haaras kodust viskipudeli ning suundusime Elva lauluväljakule mänguplaane koostama. Otsustasin teha Strugatskite-teemalise mängu (”Miljard aastat enne maailmalõppu“, Eesti Raamat 1987), kus mängijad on Stalkerid Reeve-teemalises maailmas (Stalkerid Strugatskite definitsiooni järgi). See andis mulle piisavalt võimalusi mängijaid ohjes hoida ning elimineerida läbi juba eos.

Hakkasime JJ’ga pakkima reede hommikuspoole. Kaasa haarasin Troonide mängu, Arkham Horrori, Gangsteri ja Saboteuri. Haarasin ka rollimänguvarustuse ja põrutasime varude täiustamise eesmärgil poe poole. Krabasime kaks viskit, kaks keefiri, neli pudelit pepsit, pätsi saia, paki krabipulki ja kaks konservi sprotte. Kuna Joel ei kavatsenud raha raisata, otsustas ta maksta vaid seltskonna ja koha eest.

Kohale jõudes selgus, et koha omanik oli majale lasknud teha kaks bronni. Viisakuse mõttes leidsime, et pereüritust minema ajada ei ole paslik. Lõpuks suudeti välja sebida 6 km kaugusel olev talu. Koht ei olnud nii vägev kui Valgemetsas, kuid suutsime kiirelt kohaneda. Olid olemas suitsusaun, katusealused pingid-lauad, püstkoda, grill ja telk, kus lõpuks peremehe nõudmisel hakati filme näitama (ta tahtis nimelt magada – imelik inimene). Jyrka kuulutas laagri avatuks ning Silver Sära jutustas meile 2008. aasta ulmeuudiseid.

Umbes kesköö paiku leidsin paraja aja olevat Arkham Horrori jaoks mängijaid otsima. Olin liialt edumeelne, sest leidsin neid täpselt 8, mistõttu ei saanud ise mängida. See-eest aga pidin juures olema, kuna mängijad vajasid abi ning juhatust. Õnneks meenus Kagele vähehaaval mängurutiin ning lõpuks sain võimalusi omale vahepeal viskit juurde tuua. Mäng lõppes hommikul umbes kell 8 – alles oli jäänud vaid 4 mängijat

Õnneks oli olemas Kage, kes mind lõunasöögiks üles ajas

Õhtul kella 8 paiku lükkasin mängu käima. Ei viitsi sellest pikalt kirjutada. Lühidalt niipalju, et mängijad kukkusid tsoonis alla, võitlesid maa seest väljatulnud kombitsateda, sattusid inimsööja-kääbuste ja natside lahingu keskele, said osaliselt surma, lasid tanki õhku, osaliselt põgenesid ja allesjäänud läksid lõpuks inimsööja-kääbustega pidusöögile. Kogu pull võttis aega u. 4 tundi.

Tsitaat: “Emme, kas sa oled juba surnud?” “Ei veel, oota kaks sekundit, siis saame koju minna.”

Kuna olin ärganud kell kuus õhtul, otsustasin mitte magama minna. Alustasime Priiduga külmkapi tühjendamisega õllest ja lihast, mille olime hommikuks suurepäraselt läbi viinud. Hommikul toimus ka pisike LARP, kus mind pandi mingil põhjusel Elricuks – Zrugutt pandi minu kalliks ja ustavaks teenriks Moonglumiga (kuna olin parajalt purjus, oli see minu jaoks väga keeruline nimi. See tõttu kasutasin Monnat ja Moonikat). Leidsime Moonglumiga ka meile täiesti tundmatu taime – armatuuri, millel tuvastasime tugevaid raviomadusi. Kuningas oli siga ning mürgitas mu ära. Niikaua kuni ma teadvusetu olin, tapeti mu sõber Monna, mille tõttu ma leidsin vajaliku olevat ka kuningas maha tappa. Selle käigus veensin kuninga poja enda junkruks hakkama.

Tsitaat 1: “Peremees, närige armatuuri!”

Tsitaat 2: “Mu sõber sa omale 99 neitsit – mina sain väikese poisi.”

Kokkuvõtvad emotsioonid on väga positiivsed. Kindlasti jätkan seal mängukorralduslikke traditsioone ka järgmisel aastal.