Micro-laager Elvas

Olles sündmustest pikalt ette jõudnud, üritan kallitele lugejatele (kui te üldse eksisteerima peaks) anda ülevaade viimane pooleteise nädala sündmustest. Palju sellest on kahjuks langenud ajaloohämarustesse ning meie jaoks kaduma läinud, kuid annan endast parima.

Kogu pull algas sellega, et Costello teatas miski hommik, et tal on puhkus ja ta kavatseb meile Tellaga Elva külla sõitma. Helistasin kiirelt siinkandis elavad sõbrad/tuttavad läbi ning uurisin, mis neil plaanis on. Selgus, et Elvast mõne ikka saab, kuid kokkuvõttes jäi potentsiaalsete mängijate hulk napiks. Sess ja Tarmo olid reedel ainukesed, kes soostusid tulema, kuid see andis meile ikkagi 5 mängijat, kellega lõbutseda

Meie juurde jõudes alustasime It’s alive‘ga, mis senimaani on minu lehele jõudmata. Kahjuks…. Miski viis vooru seda mängitud sai. Asi on väga lihtne ning mul ei ole aimugi, miks ma sellest varem kirjutanud ei ole. Aga see selleks. Mõne tunni pärast kakkusime lahti War of the Ring‘i, millest sai miski hetk paar rida kribatud. Mina ja tüdrukud mängisime Varju rahvast ning Costello oli Tarmoga heade poolel. Muidugi meie jaoks oli asi hoopis teistpidi…meie olime ju head..

Mängu käigus sai pikalt Lorieni, metsahaldjate pealinna ja Erebori piiratud, Gondor tungis oma piiridest välja ning ründas Minas Morgulit. Rohan jäi Helmi süvikut ja Edorast kaitsma. Saruman ei leidnud põhjust, miks peaks ta paha olema ning Nazgulide juht kimbutas lakkamatult vennaskonda. Gandalf valge istus Lorienis, Aragorn – Gondori kuningas – löödi orkide poolt maha, kuid lõpuks oli see ikkagi vennaskonna raugenud tahtejõud, mis Sauroni võidule viis. Frodo, Jussi ja Guglunki ronimisel mäetippu otsustas Frodo, et talle aitab ning kuulutas end sõrmuse omanikuks. Mis edasi juhtus, võib igaüks ise välja mõelda.

(Taamal on näha ka suuremat osa minu lauamängudest.) Kella seitsme ajal lõpetades, otsustasime suht purjakil olles lahti võtta Tide of Iron‘i, millest kohe-kohe peaks ka minupoolne arvustus tulema. Pärast tunniajast lootusetut reegliteuurimist leidsin, et sellisel asjal ei ole väga mõtet ning õigem oleks jätkata hommikul “värske” peaga.

Teisel päeval (oli see vist pühapäev) jätkasime ToI’ga. Lükkasime üles ühe Costello-valitud kaardi, kus head kaitsesid ning pahad ründasid. Ameeriklased tulid umbes kahekordse väega end sissekaevanud aaria sõjaväge ründama. Olles kindlustanud end kaevikutes ja punkrites, tekkis tõelisel aaria rahval siiski enda kaitsmisega raskusi arvulises ülekaalus juudipoiste vastu. Lisaks olid liitlassead varustatud tankide ning soomukitega. Õnneks lõppes mäng pärast 10 tundi kestnud kaitselahinguid tõeliste inimeste jaoks hästi ning juudid tõugati ahju.

[See postitus ei ole mõeldud vaenu õhutama, vaid on minu kui rollimänguri tõttu seatud vastavusse hingestatusesse. See ei ole mõeldud peegeldama minu enda tundeid erinevatesse rahvustesse.]

Esmaspäeval leidis Costello, et tal oleks aeg ära minna. Näitasime siis kiireid ja lühikesi mänge, mida ta veel mänginud ei olnud. Esiteks võtsime ette Katani asutajad, mis talle väga meeldis. Isegi nii-väga, et kolmapäeval ostis ta selle ka endale   Proovitud sai ka Alhambrat, millest nii siiraid emotsioone ei tekkinud.

Lauamängu-laagrid on väga ägedad ja mul on au tunnistada, et ka viimasel kahel aastal on Estconil olnud esindatud mõningad lauamängude paremikud. Sel aastal leidis hea vastuvõtu Lovecrafti loomingul põhinev Arkham Horror ning Saboteur, millest peaks kah kindlasti kirjutama.