Arkham Horror

Karbi kaane üles serva on pisikeselt kirjutatud “The classic game of LOVECRAFTIAN ADVENTURE.” Selle all aga ilus suur pilt, kuidas vana ilus 20′ndate masin kihutab mööda ühest mao-moodi loomast, millel on kindlasti rohkem kui üks pea. Autost annavad punakale kollile tuld üks kena mustapäine neiu ning Tommy-guniga mantli ning kaabuga mees. Verd pritsib ning kolli küünised kriibivad auto ilusat musta värvi.

Tegu on nimelt suurepärase H.P.Lovecrafti loomingu põhjal tehtud mängud uuendatud väljalaskega. Vana nägi muidugi palju stiilsem välja, kuid see on juba minu isiklik arvamus. Mäng on välja lastud Fantasy Flight Games lauamängu kompanii poolt, kelle repetuaari moodustavad enamuses väga head mängud.
Reegliraamatuks on 24-leheküljeline “eepos,” millest aru saamine natu vindise peaga on vägagi raskendatud (soovitan esimese mängu teha alkoholita, hiljem, kui reeglid selged, ei ole see enam nii tähtis). Nimelt on mängus väga palju erinevat sorti kaarte, märke, vidinaid, jubinaid ja lehekesi.

Mängu alguses saab iga mängija valida omale tegelase. Valida on 16 etteantud tegelase vahel (keegi ei keela ise neid juurde vorpida), kus on väga erineva ametiga inimesi: psühholoog, proffessor, prostituut, müügimees, nunn jne. Neil kõigil on erinevad oskused ning omadused. Alguses pisu häirivad asjad olid sanity (mõistus) ja Stamina (tervis), mis tunduvad algul kui HP d20’s, kuid numbrid ei lähe mingi valemiga nii suureks. Pigem meenutab see d10′t. Oskused on muidugi väga omamoodi asi. Need baseeruvad võrdsustamise põhimõttel. Oskusteks on kolm paari: kiirus-hiilimine, kaklus-tahe ja teadmised-õnn. Kui tahad olla kiire, ei saa sa edukalt hiilida, kui tahad olla tark, siis sul eriti ei vea.

Veeretamine toimub d6′ga sarnaselt d10 süsteemile. Veeretusel pead sa veeretama nõnda palju täpinguid, kui sinu oskus ütleb (lisaks veel võimalikud lisatäringud). Et veeretada midagi ära, pead sa saama vähemalt ühe eduka. Edukateks loetakse 5 või 6. Kui tegelane on saanud õnnistuse, loeb edukana ka 4, kui aga tegelane on neetud, on ainukeseks edukaks veeretuseks vaid 6 (väga valus). Alguses jäi täringutest alati puudu, kuna komplektis on vaid 5 täringut (tuli korduvalt veeretada), kuid õnneks oli Higgins mulle Warcrafti tarvis jaganud oma täringukesi, mis sobisid perfektselt ka selle mänguga (pean ka ise kusagilt suurema koguse neid muretsema).

Mängulaud kujutab endast Arkhami linna kaarti, millel siis mängijad (uurijad) hakkavad Arkhami avastama. Mängu käigus hakkavad laual toimuma väga hirmuäratavad sündmused: avanevad väravad kõikmõeldavatesse dimensioonidesse, kust voolab välja hulk õudsaid koletisi, taevast hakkab sadama kasse ja koeri, sadamasse saabub kummituslaev, lastes maale hulga kolle jne. Mõnikord võib juhtuda ka midagi uurijatele positiivset. Näiteks ärkab unest maffia ning asub politseiga koos tänavaid koletistest puhastama. Lisaks linnatänavatel mauravatele õudustele, on ärkamas ka Iidne (Ancient one), kes on siis mängu nn. peakolliks. Mängu juurde kuulub neid 8, mille seast siis valitakse üks igaks mänguks. Ka neid ei ole keelatud juurde mõelda.

Karbis on tohutu hulk kaarte väga paljudest sortidest. On “Encounter” kaardid, mille võtab iga mängija oma käigu lõpus (näitab, mis toimub kohas, kus asub mängija). Kui mängija juhtub aga kössitamas kusagil teises dimensioonis, tõmbab ta aga väravakaardi. “Mythose” kaarte võetakse üks iga käigu lõpus ja see kirjeldab, mis hakkab juhtuma kogu Arkhamis. Igal Myhtose kaardil on kirjas, kuhu avaneb järgmine värav. Kui selles kohas juba on värav, juhutub väga kole asi. Seda kutsutakse kollitamiseks (monster surge). Igast avanenud väravast tuleb välja vähemalt üks koletis. Lisaks nendele kaartidele kuulub mängu ka hulk pisemaid kaarte: tavaesemed, haruldased esemed, loitsud, liitlased, oskused ja veel posu eriotstarbega kaarte. Seal leidub relvi, ajakirju, raamatuid, maagilisi jubinaid toitu, viskit ja sigarette.

Koletisi on kokku 60. u 4 igast tüübist. Nende seas on nii kiireid, lendavaid kui ka paikseid koletisi. Lendavad on seni suurimad tüütused olnud, kuna nad vailivad endale ohvri, olles ise Arkhami kohal taevas. Liiga tihti olen selleks ohvriks olnud mina. Koletise väikesel märgikesel on samuti alguses liialt palju erinevaid numbreid, kuid hiljem muutuvad nad suht loogiliseks.

Pildiga samal poolel on koletise tähelepanu. Sinine number näitab Mõistuse veeretamise raskust (nõnda palju läheb tahte täringukäest maha), punane kolli tugevust (kui palju lahingkäest täringuid lahutatakse). Verepiisad väitavad kolli jõudu e. kui palju tervist ta uurijal maha võtab. Lisaks sellele on veel väike flavor text….

Nõndaks. Sai kole palju reeglitest jahutud. Ma loodan, et FFG mul seepärast pead maha ei võta. Siin on ka väike leheke, kus saab täitsa kenasti mängule lisasid valmistada. Omanäoline uurija? Miks mitte

Üldiselt jäi ka pärast esimest mängu väga hea mulje, mis on edasiste mängude käigus järjest paranenud. Mängu saab võtta ka kui rollimängu ning teha see sedasi enda jaoks huvitavamaks. Kui vaadata mängulauda täis uurijaid, koletisi ja väravaid, saab endale väga mõnusalt ette kujutada 20′ndate väikelinna kõigi tänavasoppide ja pisikeste poodidega, mille ees tuigerdab mõni maniakk, kirves käes…

Soovitan kõigile. Ja kes mängu oma käega katsuda soovivad – näeme Mehikoormas..:)