HOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.
” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”
“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”
“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”
Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.
” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”
Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.
“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.
“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”
TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!
Barbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.
Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…
Hommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.
Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.
Mängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…
Mängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.
Kuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.
Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…
Nagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.
Obrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.
Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.
“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”
Kui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!
Kõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.
Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.
Mäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.
Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.
Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.
Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks 
Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!
Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.
Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.
Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.
Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.
Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.
