“En garde” tähendab prantsuse keeles “kaitsesse” – eesti keeles kasutatakse samas kontekstis pigem väljendit “kaitse end” – mida tarvitati vastase hoiatamiseks oma soovist teda rünnata või males, kui vaenlase lipp satub tule alla. Lauamänguna on tegemist 1993 ilmavalgust näinud Reiner Knizia üllitisega, mida iseloomustaks kõige paremini sõnad kiire, lihtne ja põnev.
Duelli reegleid on palju ning need varieeruvad (või varieerusid) vastavalt riigile, kuigi üldised kahevõitluse reeglid on traditsiooniks muutunud. Samuti võis olla duelli põhjus väga erinev – naised, riivatud autunne või lihtsalt õigluse tagaajamine. Ka võitluse lõputingimusi oli mitmeid erinevaid: esimene veri, võimetus edasi võidelda või surm. 18. sajandil tulid tehnika arenguga moodi duellid tulirelvadega, kuid eriline paar duellipüstoleid oli üpriski kallis, mistõttu said seda lubada vaid aadlikud…
En garde näol on tegu ühe lihtsaima kaardimänguga, mida mul on olnud võimalus mängida. Knizia on suutnud laheda mängu teha vaid 25’st ühest viieni nummerdatud kaardist ja kahest nupust. Mängulaud on olemas, kuid selle võib teha ükskõik millest.
Mängijad kehastuvad kaheks võitlejaks sooviga vaid teisele võimalikult kiirelt ja palju viga teha. Selleks on mängijatel nummerdatud kaardid, millega nad edasi liiguvad ning ründavad.
Kaardi väljakäimisel liigub mängija nupp kaardil toodud numbri võrra edasi või tagasi – teisest võitlejast mööda minna ei saa. Kui kaart liigutaks nuppu täpselt teise võitleja peale, toimub rünnak. Rünnata saab ka rohkema kui ühe kaardiga – väärtused peavad klappima. Teisel mängijal on seejärel võimalus end kaitsta, tuues välja sama palju sama väärtusega kaarte.
Võimalik on ka liikumine koos rünnakuga, kus esmalt käiakse välja kaart, millega liigutakse edasi ning seejärel rünnakuks kasutatavad kaardid. Sellisel juhul on kaitsjal ka võimalus taganeda, mis kahjuks kulutab ära kaitsva mängija võimaluse oma käiguks. See annab võimaluse ründajal uueks pealetungiks. Sedasi saab vedamise korral vastase rõõmsalt nurka suruda, kus tal enam võimalik taganeda ei ole, ja seal talle naerulsui otsa peale teha.
Kahevõitlus jätkub, kuni kaardid lõppevad või üks võitleja langeb (hakkab veritsema, ei suuda jätkata, sureb – valige ise). Mängitakse 5 vooru – kes esimesena 5 võitu saab, võidab mängu. Kui kaartide lõppedes ei ole kummalegi mängijale otsa peale tehtud, vaadatakse, kumb mängija oma servast kaugemale on tunginud. Seega on täiesti võimalikud ka viigiseisud.
Kuna mängu komponente on tõesti minimaalselt, on võimalik väga vähese vaevaga mäng ise valmis meisterdada. Minu lemmikuks on sumo-en-garde, kuid sellest ei suutnud ma hetkel pilte leida. Leidub kõiksugu kodukootud versioone fantaasiast ajalooni ning kiviajast kauge tulevikuni.
Mängust ilmus 2007 ka reisuvariant, mis on mingil põhjuselt hoolimata oma minimaalsest mahust on paigutatud uue FFG silver line mängudega mõõtudelt sarnasesse karpi, kuigi see võiks vabalt mahtuda ka täiesti tavalisse suuremasse kaardipakki (pean silmas hetkel näiteks Magic‘u pakke).
Kuna tegu on tõesti ajaliselt väga vähe ressursse võtva mänguga, saab selle suruda igasuguste pauside sisse augutäiteks, kui igav peaks hakkama. Esimene mäng kusjuures saigi tehtud lõunapausil.
7/10
2004 tehti mängust ka uus trükk, kuhu lisati mõningad asja huvitamakstegevad kaardid. Nimeks sai Duell.
En garde on kusjuures ka üks rollimängusüsteemi nimi, mille tegevus leiab aset 17. sajandil Pariisis. Tundub huvitav…
























































