Hundimäng/Werewolf

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 4. Detsember, 2009 by Ove

Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks  elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!

Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.

Kui lauamängude tavaline miinimummängijate arv on 2 või 3, siis selle mängu vähim osalejate hulk hämmastas mindki – korralikuks mänguks on tarvis tervelt 8′t mängijat. Paljud võivad seda mängu teada “Maffia” nime all – mäng võib olla isegi Star Wars’i teemaga, kus varjulolevad jedi sõdalased tapavad kurje kloone. Selle mängu puhul võib mängijate arv kasvada kuni 18′ni. Mida rohkem, seda põnevam. Mäng vajab ka mängujuhti või “jutustajat,” kes valgustab mängijaid mängus toimuvast ning lisab oma võimete kohaselt mängule vürtsi. Öösel on kõigi mängijate silmad kinni ning mängujuht kutsub järgemööda välja tegelasi, kelle kord on tegutseda.

Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.

Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.

Leidsin ka versiooni, kus tegevus toimub haldjakülas, kuhu on end maskeerunult sisse nahistanud goblinid, kes halastamatult pikkkõrvu notivad. Mängus kasutatakse Magic’u kaarte.

Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.

Nagu paljud juba aru on saanud, ei ole mänguks tarvis mitte midagi muud peale paberi ja pliiatsi, millega kritseldada valmis kaardid, leppida kokku reeglid ning hakata mängima.

Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.

7/10

Gore-horrorit ei ole kodustes tingimistes üldse raske teha – kids, don’t try this at home!

Kogutavatest kaardimängudest sh. rannikuvõlurite maagia

Posted in Lauamängud with tags on 27. November, 2009 by Ove

Kaardimänge on meist ilmselt igaüks vähemalt nooruses mänginud: linnade põletamine, must notsu, turakas ja ehk isegi pokker. Enamust neid mängitakse tavaliste kaartidega, mis tegelikult (nagu paljud klassikalised mängud) arenes esmalt välja Hiinas 7. sajandil. Meile tuttav kujundus – ruutu, ärtu jne – tekkis Prantsusmaal umbes 1480… Keda huvitab, võib sellest lähemalt vikist lugeda. Aga mis teeb need mängud kogutavatest kaardimängudest erinevaks? Vikipedia definitsiooni järgi on kogutavad kaardimängud need, kus mängijad kasutavad mänguks enda käe järgi loodud pakke. Mõelgem nüüd, kui peaks mängima pokkerit diileri äranägemise järgi koostatud kaardipakiga…

Kogutavad (Collectible Card Games – CCG) või vahetatavad (Trading Card Games – TCG) – tähendavad tegelikult üht ja sedasama – ilmusid esimest korda turule 1993. Ehk siis umbes 1300 aastat pärast tavaliste kaardimängude leiutamist. Esimeseks omataoliseks oli pisikese rollimängudega tegeleva keldri-ettevõtte Wizards of the Coast “Magic: The Gathering,” mis kasvas tagasihoidlikust üritusest kaardimängudega turule tulla suureks full-blown maaniaks. Mängu autor Richard Garfield pakkus esialgu WotC’ile hoopis oma tol ajal äsja leiutatud mängu Roborally, kuid ettevõtte väikeste vahendite tõttu jäi see diil pooleli. Selle asemel palus Peter Adkinson Richardil luua mõni lühike mäng, mida oleks hea kokkutulekute pauside ajal mängida. Pärast kaheaastast loomeprotsessi oli tulevane kogutavate kaardimängude teejuht valmis trükki minema. Magic: The Gathering ametlik avaldamistähtaeg oli 5. august 1995. Esimesel aastal oli nõudmine niivõrd suur, et ettevõte ei jõudnud pakkumisega järele.

Magic: The Gathering mängijaid on maailmas julgelt üle 10 miljoni. Mis tingis Magic’ule sellise edu? Lihtsus, odavus, paindlikkus ja ilus kujundus. Magic’u reeglid on õpitavad väga kärmelt. Mängijate arv võib kõikuga 2 kuni [sisesta suvaline arv, mille puhul ei lähe oma käigu ootamise aeg liiga pikaks]. Ja paljud Magic’u kaardid on ilusad. Minu suurem osa kollektsioonist on muretsetud vaid pildi tõttu. Isegi Eestist võib iga soovija oma paki panna kokku kulutamata selleks üle 100 krooni. Loomulikult peab turniiridele minemiseks pisu rohkem vaeva ja raha kulutama, kuid pärastlõunaseks mänguks sõbraga koos ei ole vaja üldse palju.

Magic’u eesti fännide baas on samuti võrdlemisi suur ning sellel on ka oma aktiivne ning täiesti adekvaatne foorum. 2009 veebruariks oli WotC välja andnud ca. 12000 erinevat kaarti, millele lisandub igal aastal 600-1000.

Natuke mängust: Magic’us kehastab iga mängija üht maagi, kes imeb temale alluvatest maadest väge ning loitsib nende abil. Maa tüüpe on viis: niidud (valge mana), sood (must mana), mäed (punane mana), mets (roheline mana) ja vesi (sinine mana). Igal maagiavormil on erinevat sorti loitsud. Valge maagia ravib ning kaitseb; must maagia on seotud surma, ahnuse ja riknemisega; sinine maagia esindab teadmisi ja illusioone; roheline maagia väljendab vabadust ning elu; ja punane maagia esindab ürgseid jõudusid ning hävingut.

Nendesamade mana-andvate maade abil kutsub mängija omale eestvõitlejaid, olgu need siis üllad rüütlid, kavalpeadest goblinid või õõvastavaid deemoneid. Lisaks on võimalikud kõiksugu loitsud ning hilisemates väljaannetes lisandusid ka võimsad artefaktid. Kuna ei ole just väga aktiivne mängija, siis viimasel ajal ei ole jõudnud jälgidagi seda tohutu kiirusega möödaminevat kaartidelaviini. Selles vallas on kindlasti minust pädevamaid isikuid.

Pärast Magic’u turuleilmumist, hakkas kogutavaid kaardimänge tekkima nagu seeni pärast vihma. 1994 ilmus neid päris mitu, kuid siinmail kõige rohkem tundud on ilmselt Spellfire ning Vampire: The Eternal Struggle. Esimene neist on seatud ilmselt rollimängijatele tuttavasse maailma Forgotten Realms (ka Dark Sun), kus suures osas toimus ka Dungeons & Dragons 2′nd Ed. tegevus. Teine aga põhineb World of Darkness’i maailmal, mis peaks samuti osadele tuttav olema. Nende suureks erinevuseks on asjaolu, et Vampire kaarte müüakse, vahetatakse ning nendega isegi mängitakse avalikult. Spellfire on aga põranda alla kolinud ning vähesed kaardid, mis kusagil saada on lähevad kiirelt kaubaks – ainuke jama, et keegi ei taha oma antiigist loobuda. Spellfire’it peetakse ka kunagise rollimängufirma TSR’i üheks kirstunaelaks.

Kui Magic’us laotakse maid tuimalt enda ette, siis Spellfire’is lood sa oma kuningriigi kolmnurkselt tipuga endast eemale. Neid maad on vaid võidutingumus – kes esimesena 6 maad kokku saab, on võitja. Kangelaste ning loitsude tegemisel need maad ei loe. Et aga mäng mõttetu maadeladumine ei oleks, võivad teised mängijad sinu provintse rünnata. Selleks võib kasutada nii eelnevalt enda ette asetatud võitlejaid või võtta uus kahuriliha otse käest. Sarnaselt Munchkinile võivad teised mängijad ründajat või kaitsjat aidata, ladudes võitlejale peale loitse või saates talle selja taha liitlasi.

Spellfire’it mängisin ma paar korda aastal 2002, kui Oop oma kaardid välja otsis. Kokku mängisime vist järjest 8 tundi. Selline mõnus vanakooli D&D’d meenutav mänguke. Ei midagi ülemäära rasket. Võibolla nüüd mängides jääks teine emotsioon… Mängijate arv taas kord 2 kuni suvaline mugav arv. Trükkimine lõpetati 2000. aastal, kui WotC andis kõik õigused fännidele. Sellest ajast peale ilmuvad mõned täiendpakid aastas, kuid kahjuks kleebistena, mida vanade duplikaatkaartidele kleepida.

Esimene kokkupuude selle mänguga oli kusagil 2002 aasta talvel, kui ma taas kord Võlukambris alternatiive Magic’ule otsisin. Pisteti mulle reegliraamat pihku ning öeldi, et loe läbi, vaata, kas meeldib ja siis osta, kui tahad. Mul peaks sellest allesjäänud räbal senimaani kusagil alles olema. Aga kui aus olla, siis sel ajal minu hammas selle peale ei hakanud. Pealegi ei olnud mul kaarte käepärast ning tuimalt piltideta reegleid lugeda on paras ettevõtmine.

Vampire: The Eternal Struggle’is kehastuvad mängijad iidseteks ja võimsateks vampiirideks, Methuselah’ideks, kes juhivad oma ebasurnute armeed kulisside tagant, ise võitlusesse asumata. Mängus on tähtsal kohal ka diplomaatia. Lausa paljud pakid ehitatakse poliitiliste kaartide peale üles (hääli andvad vanad vampiiriisandad). Enamus kaarte langevad kahte kategooriasse: hauakamber (kõik sinu koolnud ning ehk ka mõned surelikud) ja raamatukogu (üldiselt kõik tegevused, mida sa sooritada saad). Eesmärgiks on hävitada teised Methuselah’id…

Kaarte toodetakse!

1995 oli kogutavate kaardimängude kuldne aasta. Selle aasta mängumessil Origins ‘95 esitati üle 30′ne uue mängu. Ärge lootkegi, et ma nendest kõigist jutustada jõuan. Nimetan lihtsalt põnevamad ära.

Paljud ilmselt on näinud (või vähemalt tuttavad) ka Eesti telekanalis jooksnud sarjaga Highlander (Surematu). Jah, ka sellest tehti kaardimäng. Kaks mängijat peavad duelli eesmärgiga teise quickening endale saada. Selleks tuleb maha raiuda teise pea… Oo barbaarsust! Ja mäng täitsa elab veel.

Ka soolo kaardimängud ei jäänud sellest buumist puutumata. Suurepärane näide – Simcity. Töötab ka muidugi rohkemate mängijatega. Mäng tundub olevat surnud ja maha maetud (mõned pildid siiski BGG’s leiduvad).

Minu enda jaoks kõige põnevam on ilmselt Keskmaateemaline kaardimäng Middle-Earth: The Wizards. See tundub olevat ka sellest kambast kõige omanäolisem. Mängijad kehastuvad küll istari’ks, kuid selle asemel, et väge koguda ja teisele molli sõita, juhivad nad vabade rahvaste salkasid mööda Keskmaad, üritades võidelda kõikjaleleviva Sauroni kurjusega. Et aga asi liialt lihtne ei oleks, saavad teised maagid (kuni 5) sinu vennaskonna teele sokutada kõiksugu ohtusid. Eesmärgiks on saada Valges Nõukogus (mis mängus mingil põhjusel Vabaks Nõukoguks on nimetatud) kõige mõjukamaks istar’iks.

Keskmaa maage peetakse ka üheks kõige keerulisemate reeglitega kogutavaks kaardimänguks, mis oli ka üheks põhjustest, mispärast ma selle endale muretsesin. Tootmine lõpetati 1999, kui ICE (Iron Crown Enterprise) kaotas litsentsi Tolkieni loomingule.

Edasi läheb juba igavamaks. Ära võib veel märkida Mythos‘e – Lovecrafti-temaatilise kogutava kaardimängu, milles mängijad üritavad lahedanda mõistatusi mõistust kaotamata (tootmine lõpetati 1997); Babyon 5, mille tootmine lõpetati 2001 Warner Bros’i poolt; Shadowrun, mis suri samal aastal, kui välja tuli.

Mõned aastad enne sajandivahetust jõudsid ilmavalgust näha teiste seas ka tänapäeval noorte meeli hullutavad animekangelased Pokemon (mis Jaapanis tuli tegelikult välja juba 1996) ja Yu-Gi-Oh! (ingliskeelne publik tutvus sellega alles 2002). Võin häbenematult tunnistada, et esimest neist olen ma mänginud ning see osutus hoolimata nooremast sihtgrupist täitsa pädevaks mänguks.

Yu-Gi-Oh aga purustas USAs ilmudes kõik senised rekordid, jõudes otsapidi isegi Guinessi rekorditeraamatusse.

Uue sajandi alguses järgnesid Troonide mäng, Warhammer 40 000, Harry Potter (mille tootmine mingi kohtuasja tõttu lõpetati), Call of Cthulhu jne, mis põhimõtte poolest erinevad väga vähe Magic’ust.

Kuhu ma nüüd tegelikult jõuda tahtsin, oli tänapäeva muudatused kogutavate kaardimängude osas. Nagu mõned teada võivad, tuli FFG aastal 2008 välja uue ja huvitava ideega – elus kaardimängud (Living Card Games – LCG). Minu esimene reaktsioon sellele oli Live Action Card Game(?)… Tegu on siis sümbioosiga kogutavate ja tavaliste kaardimängude vahel. Selle asemel, et teha iga pakk erinevate kaartidega, pannakse igasse mängukarpi täpselt sama kombinatsioon kaarte, eemaldades seega vahetatavuse printsiibi. Buusterite asemel antakse iga kuu välja osapakke (Chapter pack), mis samuti sisaldab fikseeritud kaarte.

Positiivne selle juures on asjaolu, et LCG puhul ei tule osta hunniku buustereid, mõned head kaardid sealt välja võtta ning ülejäänutega ahju kütta, vaid iga ostuga teab, mida oodata. Alles jääb siiski paki ehitamise rõõm, kuna erinevaid osapakke tuleb pidevalt juurde.

Seni on FFG välja andnud kolm elus kaargimängu: Troonide mäng, Cthulhu kutse ning Warhammer: Invasion.

See sai küll nüüd parajalt pikk post. Loodan, et keegi selle ka läbi viitsib lugeda…

Paljused neist mängudest saab uurida ja mängida CCGWorkshopis, kuid mulle jäi sealne ilmuv reklaamihunnik koledal kombel silma ärritama, mis välistas ka edasise uurimise.

Lisan igaks juhuks ka vikipedia nimekirja kogutavatest kaardimängudest.

http://www.boardgamegeek.com/boardgame/40270

Pocket Rockets

Posted in Lauamängud with tags , , , on 23. November, 2009 by Ove

Seniajani on kahtluse all, kas inimene siiski on kuu pinnale jõudnud. Ameeriklased tegid küll selle nalja telekas ära, kuid käivad tulised vaidlused, kas see ka reaalselt aset leidis või oli tegu järjekordse filmitrikiga. Pocket Rockets’i puhul aga ei ole tegu mingi trikiga – ehita aga rakette ja põruta Kuule.

Mäng ise on väga lihtne – mängijad (2-4) kooserdavad mööda mängulauda, koguvad raketijuppe ning panevad neist kosmoselaevu kokku.

Mängulaud koosneb kuuest erinevast kaardist. Kolmel neist saab ehitada erinevat värvi rakette, ühel saab kaarte vahetada, ühel liikumissuunda muuta ning loomulikult ei puudu ka raketikütuse tankla…

Rakette on kolme eri sorti. Punased (viisnurk?), kuldsed ning hallid, mis näevad välja suht-koht nagu filmist Iron Sky välja kakutud. Ka erinevaid laevajuppe on kolme eri varianti – alus, keskosa ning tipp. Lisaks on veel ka tippudel tihtipeale erinevad omadused… Kõlab keeruliselt? Absoluutselt mitte!

Kosmosesõidukid peavad koosnema vähemalt kolmest erinevast jupist, kuid sellega ei ole asi piiratud – pikkuselt võivad laevad lausa vanajumalani välja ulatuda… Kui laev valmis, tuleb minna kohalikku tanklasse raketikütust pumpama. Punkte saab nii keskmiste juppide, kui kütuse eest.

Mängijad liiguvad üldiselt mööda mängulauda noolega näidatud suunas nelja käigu kaupa. Igasugune liikumine võtab ühe käigu nagu ka kõik kaardipõhised tegevused… Huvitavaks läheb siis, kui laevad hakkavad mängijatele andma erinevaid võimalusi reegleid painutada. Näiteks võib mängija oma käigu jooksul sooritada 5 käiku, teha need suvalises suunas, hoolimata käigusuunda näitavast noolest või hoida käes suuremat hulka kaarte. Lisaks on ka mõned raketitipud, mis lihtsalt lisapunkte annavad.

Kuigi plastikust nupud ning kütuseplännid näevad välja võrdlemisi võikad, on tegu üllataval hea mänguga. Teistele saab üldjuhul kahjuks küll siga keerata vaid suunakaardiga mängides (ning sellel juhulgi vaid neile, keda see kotib), kuid arvestades laevade ehituskiirusega, siis on täiesti tavaline kõigsugu laevajuppide üksteise eest ära näppamine. Lisaks annab varem pumbatud kütus mängijale rohkem punkte, mistõttu on pidev tamp oma laevade valmissaamiseks ning kiireks tankimiseks.

7/10

Keset ööd Essenis mängides, võis mõnikord algus ja lõpp sassi minna – sedasi tekkisidki vist esimesed dirižaablid.

Carcassonne

Posted in Mängimised with tags , , , on 18. November, 2009 by Ove

Kuigi blogi “Halbade mängude kaitseala” saaks kindlasti palju lugejaid ning kindlasti oleks sinna ka palju kirjutada, ei jõua ma siiski kaht blogi korraga väga vedada. Seepärast tuleb tänane tribuut Priidule siiski sellesse blogisse. Kirjutagu ta veel palju häid arvustusi halbadest filmidest.

Ma tean, et paljud lugejad ei mõista mind, kui ütlen, et Carcassonne on üks halvimaid mänge, millega mul on tulnud kokku puutuda. Kuid minu eesmärgiks on siiski siin kajastada oma subjektiivset arvamust… Lauamängude kohta on nagunii mingisugust objektiivset arvamust ilgelt raske leida…

KIRJELDUS:
Meeplite maailmavallutus algas Carcassonnes.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Tõmba tuimalt kaarditükke ja looda, et sul joppab.

HOMOEROOTIKA:
Kõik meeplid on meessoost. Meesmeeplid elavad linnades, hängivad kloostrites, kükitavad teedel ja passivad põldudel. Vahel üksi, vahel kahekesi või rohkemakesigi… Mõnikord on nad sama värvi, teinekord erivärvilised. Lisaks on meeplid väga erksavärvilised – peaaegu nagu vikerkaar…

LAIBALOENDUS:
Usaldusväärsete allikate kohaselt mängus keegi viga ega surma ei saa. Küll aga on kahtlusäratav, kuidas siis meeplid linnadest lahkuvad… Ilmselt nad ikkagi surevad, kuid õrnahingeline Klaus ei suutnud end selle kirjapanemiseni viia. Seega võib laipade arv ulatuda maksimaalselt kuni 40 kehani.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Arvestades asjaoluga, et ma ei suutnud mängust leida mingit olulist strateegilist elementi (kindlasti mõni seal peidus on), võib samahästi pakist kaarte tõmmata ning võita – näide siin (kolmas minut). Tavaliselt halbu mänge mängides tekib mul kihk uuesti proovida, et olla kindel, kas mäng tõesti niivõrd halb on (Twilight Struggle), kuid selle mängu puhul ei tulnud mul see pähegi. Väga võigas – hea, et enda oma võimalikult kaugele ära sain saadetud.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Aga peaks. Iga mäng peaks lõppema raskete tuumade progressiivselt kiireneva lagunemisega, mis hävitaks mängu ning säästaks äsja ajusurma langenud mängijad asjatust piinlemisest.

MIDA MA ÕPPISIN:
Tegelikult on Carcassonne meeplitel imepärane omadus sobituda paljudesse teistesse mängudesse. Näiteks annab nendega asendada Agricola koledaid pereliikme plänne. Täiesti kasulikud asjad…

KUIDAS SEDA PARANDADA:
Zombid. Pidid aitama ka mõned laiendid, mida kokku on vist lausa 7.

Tõesti halb mäng – soovitan igal juhul vältida.

2/10

Avatakse uus lauamängude netipood

Posted in Uudised with tags on 17. November, 2009 by Ove

Lauamängupoode on Eestisse nüüd päris hulganisti siginenud. Ka suuremad poeketid, nagu Apollo ja Kaubamaja, on võtnud enda sortimenti lauamänge, mis on üks tõusvaid trende Eestis. Ludo on küll ainus, millel oma pind on, kus mänge müüa, kuid netipoode on päris mõnusalt tekkinud.

Avamisel on Fortuna Games internetipood, mille puhul korraldati ka väike avamismäng. Auhinnaks 10 uhiuut eestikeelsete reeglitega lauamängu Minotaurose labürint. Pood ise tehakse lahti alles 1. detsembril… Seni saab vaid mängida.

Kahe nädala jooksul esitatakse kokku 10 küsimust. Lisapunkte võib teenida uudise blogis kajastamise (nagu ma hetkel häbitult teen), orkuti kommuuniga liitumise, twitteri  ja facebook konto omamise eest… Kõik ülejäänud aga (kellel ei õnnestu esikümnesse mahtuda) saavad oma esimesele tellimusele 10% allahindluse.

Esimene küsimus ei ole üldse raske… Proovigem ;)

Orkilarp – Vaenu Taassünd

Posted in Üritused with tags , , , , on 16. November, 2009 by Ove

ObrishHOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.

” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”

“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”

“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”

Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.

” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”

Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.

“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.

“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”

TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!

minekBarbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.

Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…kohalHommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.

kohal0Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.

KohtMängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…

Mõtsapäss&-nolkMängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.

istunKuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.

Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…

samaanNagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.

joomasObrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.

Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.

“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”

saabumineKui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!

noupidamineKõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.

Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.

loppMäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.

Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.

Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.

Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks :)

orcs

Poliitiliselt ebakorrektsed lauamängud vol. 1 – Natside propagandamasin

Posted in Lauamängud with tags , , on 11. November, 2009 by Ove

swastikaSelles postis ei vaatle ma mitte lauamängufirmade Zoch või Queen Games poolt lähimas minevikus välja antud mänge, vaid uurin lähemalt Kolmanda Reichi ajal Saksamaal levinud mänge, olgu need siis propagandistlikud või mitte (üldiselt olid).

Poliitiliselt ebakorrektseid mänge on alati tehtud. Ning alati sõltub nende ebakorrektsus vaatlejast. Ka Monopol oli Nõukogude liidus piisavalt ebakorrektne, et see keelustati kui kapitalismi propaganda. Saksamaal aga ei olnud Monopol mitte keelatud – selle abil põgenesid hoopis mitmed sõjavangid. Kuid see on teine teema…

nazigameDM1908_468x598Pommitaja Inglismaa kohal

Tegu on 1940. välja antud mänguga, kus tuleb pommitada liitlaste linnu. Ideeliselt ei lähe see just küll lauamängu klassifikatsiooni alla, kuna meenutab rohkem hiina piljardit. Vedruga väljalükatava kuuliga, mis sümboliseerib pommi, tuleb tabada võimalikult palju punkte andvaid asulaid.

Ega see niisama lihtne olegi. Tabades pommiga Saksamaa “liitlaste” Belgia või Hollandi linnu Brüsselit või Amsterdami, saab mängija miinuspunkte. Londoni eest jagatakse tervelt 100 punkti, kuid Brüsseli tabamisel lähevad 80 punkti summast maha. Leidsin selle mängu kohta ka päris laheda jutukese. Mäng läks paar aastat tagasi oksjonil müüki umbes 300 inglise naela eest. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole tegemist klassikalise lauamängu definitsioonile vastava meelelahutusega, mistõttu BGG sissekanne puudub.

juden rausJuden Raus (Juudid välja)

1936 (mõnedel andmetel ka 1932) ilmus uus lauamäng, millel oli suurepärane eeldus sobituda täpselt natsipropaganda hammasrataste vahele. Mingil põhjusel aga leidis Aadu, et talle see mäng ei istu, mistõttu jäid saamata riiklikud toetused ning hetkel ei teagi, palju eksemplare välja lasti. Trükki ta igastahes läks, kuna New Yorki holokaustimuuseumis on üks koopia olemas.

judenMängu ivaks on juute mängulaualt müüri taha, “Palestiinasse” saata. Mängida saab 2-6 mängijat ning liikumiseks on 2 täringut. Põhimõtteliselt ei ole mängus midagi peale õnnefaktori… Kes kõige rohkem juute müüri taha saadab, võidab mängu.

nazigameDM1908_468x427Fallschirmjäger Spiel (Langevarjurite mäng)

Kole keeruline on selle mängu kohta mingit adekvaatset informatsiooni leida. Enamus otsingutulemusi maandub samanimelise mängu 2001. aasta versioonil. Nõnda palju suutsin leida, et mängu põhimõtteks on saksa tublisid langevarjureid Inglismaa tagalasse saatmine. Mängu “nuppudeks” tundusid olevad tinaraskusega sõdurid, kes siis väikeselt lennukimudelilt õigesse kohta tuli lasta.

MitPrienGegenNTI_468x344Mit “Prien” gegen England (Prieniga Inglismaa vastu)

Leitnant Günther Prien oli Teise Maailmasõja ajal üks silmapaistvamaid U-paatide ässasid, uputades oma allveelaeva U-47′ga üle 30 liitlaste laeva. Kõige suuremaks saavutuseks oli Briti lahinglaeva HMS Rojal Oak põhjalaskmine Scapa Flow sadamas.

2NaziGamesNTI_468x654Mängu käigus tuleb oma metallist allveelaevaga vastavalt täringuveeretusele liikuda ning järgida mänguplatsil toodud juhendeid…. ja loomulikult tuleb mängus uputada võimalikult palju vaenlase laevu.

Arvestades tollaste oludega, ei olnud Saksamaa kangelasteks mitte 70 l päevas lüpsvad kolhoosinaised ega tugevad Ida-Saksa kuulitõukajannad, vaid vägevad tankikomandörid ja kiired lennuässad, on täiesti mõistev, et sõjakangelane pannakse ka lauamängu.

pic586171_mdTundub, et mängust on lausa mitu erinevat trükki ilmunud. Ülalolev pilt on tehtud väidetavalt Deutsches Historisches Museum’is Berliinis.

Jagd_auf_Kohlenklau_(Hunt_the_Coal_Thief)

Jagd auf Kohlenklau (Jahi söevarast)

Ilmselt kõige vähem (või mitte üldse) ebakorrektne mäng Saksa propagandamanufatuurist. See mäng tuli välja üpriski sõja lõpus (1944), kui Saksamaa oli tugevas energia- ning toorainekriisis. Mängu mõtteks ongi propageerida kokkuhoidu ajal, mil iga vatt, kalor ja lõngajupp arvel oli. Peategelaseks on fiktiivne figuur Söevaras, kes käib kodudes sütt, gaasi ja elektrit varastamas ning õhutab kõiksugu raiskamist.

kklauMäng on väga sarnane meile tuntud tsirkusele, liigutades mängijaid edasi täringuveeretusega, neid mõningates kohtades tagasi või edasi saates. Näiteks: “… läßt Zimmertür offen. “KK” stiehlt Wärme! – …jätad ukse lahti. Söevaras näppab soojust!” või “… benutzt Staubsauger, aber vor 9 Uhr, wo die Rüstungsindustrie den Strom benötigt. Das ist “KK”s Werk! – …kasutad tolmuimejat enne 9′t õhtul, kui Kaitsetööstused energiat vajavad. See on Söevarga töö!”

L_HD230807_lot0201-0V game

Ilmselt kõige suuremat vaidlust tekitanud mäng siinses nimekirjas. Osalt arvatakse, et mäng tehti Saksamaal Hitleri vastaste poolt. Teisalt on eksperdid arvamusel, et mäng on sõja lõpus valminud Belgias liitlaste vastupropaganda tulemusena. Sellest hoolimata kannavad mängu originaalid Prantsuse tootjamärki. Mine võta kinni…

Tegu on Saksa V-1 rakette mõnitava mänguga, kus mängijad kasutavad pisikesi katapulte loopimas väikesi nupukesi aukliku laua pihta, mida ilustavad Saksa linnad ja kuulsamad Saksa prominendid. Linnade hulgas on ka kusjuures Essen… ju oli see siis juba sõja ajal piisavalt tähtis.

1NaziGamesNTI_800x590Ja ongi vist kõik… Vähemalt mina rohkem leida ei suutnud. Kui keegi üht-teist juurde oskab lisada, siis oleks väga tänulik võimaluse eest seda vaieldamatult huvitavat nimekirja pikendada. Järgmisena peaks mõne liitlasriigi ette võtma – ega nemadki puhtad poisid ei olnud…

En Garde

Posted in Lauamängud with tags , , on 6. November, 2009 by Ove

Kaas“En garde” tähendab prantsuse keeles “kaitsesse” – eesti keeles kasutatakse samas kontekstis pigem väljendit “kaitse end” – mida tarvitati vastase hoiatamiseks oma soovist teda rünnata või males, kui vaenlase lipp satub tule alla. Lauamänguna on tegemist 1993 ilmavalgust näinud Reiner Knizia üllitisega, mida iseloomustaks kõige paremini sõnad kiire, lihtne ja põnev.

mangDuelli reegleid on palju ning need varieeruvad (või varieerusid) vastavalt riigile, kuigi üldised kahevõitluse reeglid on traditsiooniks muutunud. Samuti võis olla duelli põhjus väga erinev – naised, riivatud autunne või lihtsalt õigluse tagaajamine. Ka võitluse lõputingimusi oli mitmeid erinevaid: esimene veri, võimetus edasi võidelda või surm. 18. sajandil tulid tehnika arenguga moodi duellid tulirelvadega, kuid eriline paar duellipüstoleid oli üpriski kallis, mistõttu said seda lubada vaid aadlikud…

kaardidEn garde näol on tegu ühe lihtsaima kaardimänguga, mida mul on olnud võimalus mängida. Knizia on suutnud laheda mängu teha vaid 25’st ühest viieni nummerdatud kaardist ja kahest nupust. Mängulaud on olemas, kuid selle võib teha ükskõik millest.

Mängijad kehastuvad kaheks võitlejaks sooviga vaid teisele võimalikult kiirelt ja palju viga teha. Selleks on mängijatel nummerdatud kaardid, millega nad edasi liiguvad ning ründavad.

pic307268_mdKaardi väljakäimisel liigub mängija nupp kaardil toodud numbri võrra edasi või tagasi – teisest võitlejast mööda minna ei saa. Kui kaart liigutaks nuppu täpselt teise võitleja peale, toimub rünnak. Rünnata saab ka rohkema kui ühe kaardiga – väärtused peavad klappima. Teisel mängijal on seejärel võimalus end kaitsta, tuues välja sama palju sama väärtusega kaarte.

suurVõimalik on ka liikumine koos rünnakuga, kus esmalt käiakse välja kaart, millega liigutakse edasi ning seejärel rünnakuks kasutatavad kaardid. Sellisel juhul on kaitsjal ka võimalus taganeda, mis kahjuks kulutab ära kaitsva mängija võimaluse oma käiguks. See annab võimaluse ründajal uueks pealetungiks. Sedasi saab vedamise korral vastase rõõmsalt nurka suruda, kus tal enam võimalik taganeda ei ole, ja seal talle naerulsui otsa peale teha.

star warsKahevõitlus jätkub, kuni kaardid lõppevad või üks võitleja langeb (hakkab veritsema, ei suuda jätkata, sureb – valige ise). Mängitakse 5 vooru – kes esimesena 5 võitu saab, võidab mängu. Kui kaartide lõppedes ei ole kummalegi mängijale otsa peale tehtud, vaadatakse, kumb mängija oma servast kaugemale on tunginud. Seega on täiesti võimalikud ka viigiseisud.

koduneKuna mängu komponente on tõesti minimaalselt, on võimalik väga vähese vaevaga mäng ise valmis meisterdada. Minu lemmikuks on sumo-en-garde, kuid sellest ei suutnud ma hetkel pilte leida. Leidub kõiksugu kodukootud versioone fantaasiast ajalooni ning kiviajast kauge tulevikuni.

travelMängust ilmus 2007 ka reisuvariant, mis on mingil põhjuselt hoolimata oma minimaalsest mahust on paigutatud uue FFG silver line mängudega mõõtudelt sarnasesse karpi, kuigi see võiks vabalt mahtuda ka täiesti tavalisse suuremasse kaardipakki (pean silmas hetkel näiteks Magic‘u pakke).

Kuna tegu on tõesti ajaliselt väga vähe ressursse võtva mänguga, saab selle suruda igasuguste pauside sisse augutäiteks, kui igav peaks hakkama. Esimene mäng kusjuures saigi tehtud lõunapausil.

7/10

2004 tehti mängust ka uus trükk, kuhu lisati mõningad asja huvitamakstegevad kaardid. Nimeks sai Duell.

En garde on kusjuures ka üks rollimängusüsteemi nimi, mille tegevus leiab aset 17. sajandil Pariisis. Tundub huvitav…

Hoiatus! See blogi õhutab usuvaenule!

Posted in Muu kraam on 3. November, 2009 by Ove

pic555638_mdOlen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene, kui seda tarvis on, ning üritan ka oma blogi sellisena hoida.  Ei ole ma pärast neegriga käe surumist kohe peldikusse seda pesema tormanud, homosid piinanud ning isegi kirikus olen korduvalt käinud ega välguga mitte pähe saanud. Tunnen paljusid, kes usuvad Jeesusesse ja teistesse Piibli superkangelastesse, kuid nüüd aga selgub, et oma ignorantsuses olen sooritanud kohutava patu, kirjutades mängust “Mees, kes teadis ussisõnu.”

Üldiselt üritaks seda blogi religiooni- ja poliitikateemadest vabana hoida välja arvatud juhtudel, kui need tõesti täiesti rumalad ning minu ajule vastuvõtmatud on… Selle posti teema on aga otse seotud lauamängudega. Ilmselt ei ole paljudel kõrvust mööda libisenud delfi uudis, kus herr Hermas Lilleorg eelmainitud mängu vastu sõna võttis. Aga ma ei arvanud, et neil selle vastu nõnda suur viha on…

jesusNagu Noper mulle heatahtlikult linkis, on mõningad kristlased suisa arust ära… Saan aru küll – ise lootsin tellides samuti pisu paremat mängu, kuid mis teha.

Astun nüüd pisu seadusest üle, levitades Eesti Kristlikus foorumis olevat informatsiooni, mis on sealsel kodulehel keelatud… Huvitav, kuidas nad mõtlevad uusi liikmeid saada? Postituse autor kvalifitseerub täiesti pisu negatiivse kõlaga liitsõna, hullkristlane, kandjaks.

“Aga alati peab arvestama, et mängu võib mängida 13 narkojoobes teismelised, kelledel Metsatöll vms. tümps kõrvaklappides ja siis veri keeb ja lähme lööme ühe ristikoera maha vms. (P.S. Nende foorumid õhkavad jälestust , põlgust ja inimviha kristlaste suunas).”

Ma pole kunagi töllu tümakaks pidanud… Aga minu definitsioon ei pruugi ka õige olla…

“Kiriku uksele luud ette ja süütepudeliga põlema, juba lahe lauamäng – põlegu ristikoerad, Metsatöllu vihamuusika saatel.”

Calitis & BogdanovsSaan täiesti aru ka nende negatiivsusest Metsatöllu vastu. Mulle endale kah ei meeldi, et nad pikka aega uusi lugusid ei teinud, vaid vana rasva peal edasi lasid. Hetkel isegi ei tea, kas nad oma loomekriisist üle on saanud.

Eks kristlastel on omad mured, kuid postituse autori silmakirjalikkusest ei saa ma üldse aru. Ühelt poolt kaitseb ta kogu hingega kristlust, kuid teisalt jagab täiega hoope teistele vähemustele – homodele, lesbidele ning ka moslemitele. Mõningad näited: Homod, lesbid ja peded. Nende KURATLIK plaan Eestimaa laste suhtes!, Homoparaad! Jälkuse pealetung, ärgake tagalakristlased! Protestige! ja Hoiatus! Homoseksualistid Eesti kirikutes?

Zombie-JesusKas ei olnud piiblis keski tegelane, keda Jumal lasi Saatanal piinata, et näha tema usu vankumatust? Nime ei mäleta, kuna hetkel pole kristlaste pühakirja käepärast ning viimasest uurimisest on päris palju aega mööda läinud. Samuti ütleb jumalasõne, et kui sulle molli kütetakse, siis pööra teine põsk. Ei saa mitte pihta, mis nad kisavad.

juden_raus

Poliitiliselt ebakorrektseid mänge on veelgi – ehk kunagi leian aja teha neist samuti post. Võtkem kasvõi Suicide Bomber, Guillotine, Dark Continent, Let’s Kill, The Aristocrats (Where else can you have George W. bush sodomizing Jesus with a duck?), War on Terror ning One More Barrel. Kirsiks koogil on muidugi lauamäng Juden Raus, mis kahjuks juba 73 aastat trükist maas on.

Hea, et herr Crusoe minu blogi ei ole leidnud. Vastasel juhul nimetaks ta selle vist kohe saatana suvekoduks – on ju siinsamaski arvustus näiteks mängust Weed, mis inimesi narkootikume tarvitama õhutab, ja Arkham Horror, mis inimestele väärusku tutvustab ja Jumalast eemaldab – ning ma kaotaks palju väärtuslikke lugejaid.

Seega loo moraal: olgu lauamäng “Mees, kes teadis ussisõnu” niivõrd kristlusevaenulik, kui vähegi võib, liidritele ei jõua ta kuidagi järgi!

Ove – levitamas ateistlikku evolutsiooni propagandat.

Mees, kes teadis ussisõnu

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 31. oktoober, 2009 by Ove

Kaas“Mets on tühjaks jäänud.”

- just sedasi algab Andres Kivirähk’i tuntud romaan “Mees, kes teadis ussisõnu.” Ja kuigi mäng baseerub just selsamal raamatul, on erinevusi kirjasõnaga võrdlemisi palju… Kuid mitte sellest ei räägi me siin.

Lauamängus “Mees, kes teadis ussisõnu” leiab tegevus aset meie oma Maavallas, mille häbiväärsel kombel on vallutanud ristirahvas raudrüütlitega eesotsas ning pannud kogu maarahva oma pilli järgi tantsima. Ei peeta meeles enam ussisõnu, vaid kuulatakse end paksuksõginud preestri ladinakeelseid jutlusi. Ei käida enam metsas jahil, vaid tapetakse end adra taga. Selle kõige vastu peavad nüüd mängijad vastu hakkama.

MangTegu on kaardimänguga 2-5 mängija tarvis, kes peavad Maavalda kurjade uute jumalasulaste eest päästma. Iga mängija on omamoodi Leemet, käies kord külas inimestelt ristivett maha pesemas, teisalt paneb kirikule tule räästasse, vahest jõuab metsa karuotilegi külla ja ka rästikute juurde uusi ussisõnugi õppima.

Mäng ise on väga lihtne – õpitav 10 minutiga (võibolla vähemgi). Ka kõiksugu jubinate osas on selgus majas – viis täringut, nupukesed ja kaardid. Kõik. Kaartidest moodustatakse mängu käigus ka mängulaud (sarnaselt Carcassonnele – kõik teed peavad klappima), mida mööda mängijad muistses Maavallas seigelda saavad.

KoduMiks Asko Künnap raamatukohaselt metsast ei alusta, jääb paljudele mõistatuseks. Mängus alustavad kõik mängijad oma pisikesest talukesest, kust siis üheskoos või eraldi laia maailma seiklusi minnakse otsima.

Yrglase Koda

Oma käigu ajal saab mängija korra liikuda ning kaardi tõmmata. Liikudes uuele rüüstamata maatükile, tuleb sellel kohe täita ülesanne, mis on tähistatud ülaloleval pildil nelja kahtlasevõitu sümboliga, milleni ma kohe jõuan. Ülesande edukalt sooritades saab mängija maastikukaardi endale ning vastavalt sellele ka üleval vasakus nurgas olevad võidupunktid. Kui ülesannet aga ära ei tehta ja ülevalt paremalt nurgast vahib vastu jõle hundimoll, juhtub halbu asju…

TaringudIgal täringul on kuus erinevat sümbolit – malakas, kilp, vibu, Muhu mänd, varesejalg ja ussisõnad. Ülesannet sooritades või vaenlasega võideldes tuleb veeretada just kaardil näidatud sümbolid. Lihtsamatel juhtudel on neid 3, karmimatel juhtudel aga 5. Veeretada on võimalik 3 korda, jättes iga veeretuse järel alles vaid soovitud tulemused. Seega meenutab võitlemine ja ülesannete tegemine omamoodi pokkerimängu, kus vaid igal korral on vajalik erisugune tulemus.

PaavstPaharaste on mängus ikka omajagu palju – alustades lihtsast pimedast ebausust ning lõpetades paavsti ja ordumeistri endaga. Vaenlaseid võites saab kaardile märgitud võidupunktid, kuid kui vesi ahjus ning soovitud tulemust ei paista niipea tulemas, on alati võimalus päkkadele valu anda ning metsa putkata. Selleks on vaja just kaardi alaosasse märgitud arv varesejalgu… Seega oleks hea panna varakult kõrvale mõni varesejalg, mis aga tõmbab alla tõenäosuse saada vajalikke veeretustulemusi.

PaharastidKaartidega on nähtud hulga vaeva – ükski kaart 80′ne kaardi seas ei kordu. Tulemus on silmale kena vaadata ning võrdlemisi humoorikas. Kes oskaks oodata mudasoo servas varitsevat kirikukoori kastraati, kes lõokese kombel sulle kõrva lõõritab või eeldada miskit halba maas vedelevast leivast, mis viib süües nii mõistuse kui ussisõnad.

MunaIgal mängijal on paunas ka munarest, kus ta pesast virutatud öökullimune hoiab. Juhtub mängija aga pahandustesse sattuma, jääb üle vaid muna maha visata ning niikaua, kui munajoodikutest vaenlased rebu lürbivad, kärmelt vehkat teha. Peaksid aga munad otsa saama, saab parkida mängija enda nahk, mis võidakse ka vabalt üle kõrvade tõmmata. Igal juhul on munade lõppemisel mängija jaoks mäng läbi. See aga ei tähenda, et ta võita ei võiks, kuna kõigi punkte loetakse mängu lõpul – ka nende, et enne(täht)aegselt lõpetasid.

KasulikKus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Just tükike isamaad võib olla see, mis raudmehe pea purustab või püüab mõni juhuslik mööduja sinu pihta suunatud noole oma kehasse. Igal juhul ei ole mängijad päris abita jäetud ning hädavajalikku nänni võib kaardipakist ikka saada. Kahjuks ei jagu neid tihtipeale kõigile, mistõttu mängijad oma varanatukest vahetevahel jagama peavad (loe: soovi ja saamahimu korral saavad).

MeemeEnnast murust madalamaks joonud Meeme saab samuti seiklejaid aidata, juhatades neid oma salaurkaid pidi soovitud maatükkidele. Selle eest peavad mängijad loomulikult Meemele kogu oma alkoholi loovutama, et tal ikka uute urgaste jaoks energiat jätkuks, kuid õnneks puudub mängus alkohol, mistõttu mängijad lihtsamalt läbi saavad.

Kahjuks puudub mängus väga eestlaslik mehaanika – üksteisele sitakeeramine. Mängusiseseid tehtavaid otsuseid ei ole väga palju – jääb mõelda vaid, kuhu liikuda (kas riskida suuremate punktide nimel või võtta ohutu, kuid vähemväärtuslik maastikukaart) – ning täringuveeretamine on puhas tõenäosusteooria.

Pyhasona

Mängijatevahelist suhtlust ja läbikäimist on mängumehaaniliselt vaid abiliste “laenamise” näol ette nähtud. Loomulikult võib mängida ka iga oma liigutust kirjeldades ning jutustades teistele, mida sa seal metsas/kloostris/ordulinnuses täpsemalt loomade/munkade/raudmeestega teed, kuid mina vaatlen hetkel vaid tehnilist poolt.

Kehvade veeretuste ning halva kaardiõnne puhul võib mängija (olenevalt mängijate arvust) lõpetada juba oma teisel käigul, saamata ühtegi punkti. See on loomulikult väga ekstreemne ja harukordne juhus, kuid võimalikkust ei saa vältida, ning sellisel juhul ei ole mängijal mitte midagi teha – kaarti tagasi panna ei saa ning soovitud veeretustulemuseks laua kõigutamisele vaadatakse ilmselt viltu. Jääb üle vaid loota, et armastuses paremini läheb…

TagukaasKuigi mängus on omajagu vigu, ei saa ma öelda, et tegu oleks halva mänguga. Võin isegi täie kindlusega väita, et lauamängu “Mees, kes teadis ussisõnu” näol on tegemist seni parima ametlikult Eesti ilmavalgust näinud sedasorti lauataguse meelelahutusega. Kas see nüüd kompliment oli ning kui suur on konkurents sellele tiitlile, võib igaüks ise otsustada. Mängu plussiks on väga kvaliteetsed ja ilusad komponendid.

5/10

Selle kogu jutu juures ei saa mainimata jätta ka Irve arvustust (ka tema blogis).

Kuigi mäng on poelettidel olnud vaid paar nädalat, tekib tublimatel mängijatel laiendi-ideesid justkui seeni pärast vihma. Juba käiakse välja mõtteid laiendist “Põhja konn” ning kaugel siis see “Pussnoapadukas” on… Sellest saab samuti lugeda ülaltoodud lingil.

“Mees, kes teadis ussisõnu” sai tohutu avaliku tähelepanu osaliseks ka tänu huumorisoonetutele kirstlastele, kes mängu liialt tõsiselt võtsid ning kisendama pistsid. Nimelt on mängus üks elementidest kirikute põletamine… No paigaldagu siis ometi suitsuandur, kui kardavad. Sellest saab lähemalt lugeda siit.