Orkide töötuba 2009

Oli see juba üle aasta tagasi, kui Vints tõmbas käima uruki projekti, mille raames lõppes mul ära see rõve haldjate ja muude üllaste rahvaste ümmardamine ning huviorbiit nihkus pisut brutaalsemale trajektoorile. Sel aastal sai siis ette võetud pisuke varustuse valmistamine Elva sepikojas.See nokitsemine oli ka peamine põhjus, miks ma väga kirjutada ei ole jõudnud. Isegi mängimine on suht haruldaseks muutunud.

Niipea, kui Tallinnast Elva jõudsime, ei antud mahti puhatagi – kohe olid orkid sepikojas ja andsti rauale valu…. Vähemalt peaaegu. Plaanisime nädalaga hea hunniku kraami valmis teha, kuna tulemas oli Beleriandi larp ning tahtsime seal nunnud välja näha. Kahjuks jäi samasse nädalasse ka jaanipäev, mis röövis hea tööpäeva pohmaka tõttu. Igal juhul ei saanud me just väga palju valmis…

Aga see, mille valmis saime, tuli suht edev välja. Uue vidinana, millel sai kätt proovitud, valmis suhteliselt nunnu kiiver koos väga robustse kaelakaitsega. Vintsule sai tehtud jalakaitsmed ning täiustasime ka kereturviseid ja raudkinnast. Kindlasti tuleb ära mainida puidust vasar, mis esimesel päeval valmis sai ja mis hõlbustas tunduvalt turviste valmistamist (metallvasarast jäävad plekile mõlgid).

Pärast jaanipäeva liitusid meiega Barbar ja Grimmu, kes sepikotta väga ei jõudnudki – tegesid peamiselt tubase nahatöö ja kostüümide täiustamisega.

Vahepeal sai tööst väsinud orkidel ka mängida lastud…

Enne neetimist nägi kiiver muidugi suht vinge välja

Sangaste lossis toimuvale larpile jõudes tõmbasime turvised/kostüümid selga, lasime maskid ning grimmi näole tõmmata ja nautisime tulemust:

Munchkin Cthulhu

Olles ise parajal määral Lovecraft’i ja temaloodud Mythose austaja, on see mäng lausa kohustuslik meie Arkhami seltskonnale. Kõigepealt pean muidugi vabandama oma kohusetundlike lugejate ees, kuna pole pikka aega kirjutanud. Kõiksugu asjad on vahel olnud ning Jaanipäev ei olnud neist sugugi kõige väiksem – kuid sellest järgmises postis….

Esiteks olgu ära öeldud, et Munchkin on suur lauamängude seeria, mis Steve Jackson Games‘i poolt välja antud (muuhulgas ka GURPS ja Chez seeria) ja mille hulka kuuluvad hammustavad munchkinid (WoD), supermunchkinid, metsiku lääne munchkinid, spioonmunchkinid ja munchkinid kosmoses (lisaks veel hulgaliselt laiendeid neile kõigile). SJG poolt on välja antud ka lauamäng Munchkin Quest…

Põhimõtteliselt võiks selle posti pealkirjaks panna ka “Kuidas me nädal aega Munchkinit valesti mängisime,” kuna minul ei olnud mahti reegleid uurida ning keegi teine seda teha ei viitsinud. Kogu mäng koosnebki praktiliselt kahest kaardipakist – portaalid ja aarded. Mängijad kolistavad mööda portaale, tappes kolle, luutides nende laipu, lüües seltsimeestele nuga selga ning minnes hulluks (vähemalt sedasi on kaanel kirjas).

Selles mängus võitlevad munchkinitest uurijad, professorid ja kultistid Mythose kollide vastu, üritades sealjuures ka mõistuse juurde jääda. Selleks kasutakse munchkinitele omaseid võimsaid relvi nagu Elder Sign’e (vanu silte), ametlikku Mythose putukamürki ja kolmeraudseid. Lisaks aitavad mängijaid tohutute koletiste vastu ka mitte-eukleidiline kaart, kalossid, kaevurikiiver ja sätitud täringud.

Loomulikult ootavad portaalide taga mängijaid ka õõvastavad needused, mis varastavad taldu, ajavad juuksed püsti, muudava mängija sugu ja pööravad sinu relvad kurjaks. Loomulikult hiilivad portaalidetagustes hämarates maailmades hirmuäratavad koletised, keda nähes mõistus vilega jalga laseb.

Nagu enamus Munchkinite puhul, tuleb õige mänguelamuse saamiseks tausta pisut tunda. Kes eales Lovecraftist kuulnud ei ole, see tõenäoliselt asja sama innukalt ei naudiks kui mõni huumorisoonega andunud fänn.

Lahe kaardimäng, mida saab taguda, kui miski tõsisema jaoks aega või viitsimist ei ole…

6/10

Puuduseks muidugi taas kord suur (160 x 235 [mm]) karp, kus sees vaid kaks enam-vähem standardmõõdus pakki kaarte ning ei mingit kaasaantud lahendust neid normaalselt lahterdada, et need segamini ei läheks…

Battlestar Pegasus

Mõned päevad tagasi kuulutas FFG, et Battlestar Galacticale valmib laiend.

Peaaegu pool aastat, mis järgnes Kaheteist Koloonia hävitamisele, kaitses Battlestar Galactica viimseid inimkonna esindajaid. Kuid siis saabus lunastus Battlestar Pegasuse näol. Olles Galacticast kaks korda suurem, varustatud võimsamate relvapatareidega ning uue suurema Viperite ja Raptorite flotilliga, muutis see kogu laevastiku olukorra palju ohutumaks…

…või vähemalt nii nad arvasid.

Kui keegi ei ole stooriga tuttav, siis võib pilgu siia heita.

Laiend lisab mängule kaks uut mängulauda – Battlestar Pegasus ja Uus-Caprica. Lisaks tulevad ka Cylonite pealikud ja hulk muid tegelasi…

So say we all…

For nearly half a year following the destruction of the Twelve Colonies, the crew of the Battlestar Galactica defended the last remaining human survivors. Then, all at once, salvation appeared in the form of the Battlestar Pegasus. At nearly twice the size of Galactica, with upgraded weapons batteries and a newer, larger fleet of Vipers and Raptors, the fleet was now safer…

…or so they thought.

Võida reis Essenisse

Lauamängufirma Days of Wonder (kelle debüütide hulka kuuluvad sellised kultuslikud lauamängud nagu Ticket to ride, Battlelore ja Memoir ‘44) on välja kuulutanud võistluse, mille peaauhinnaks on reis Essenisse, majutus ning hea hulk taskurahagi. Iva on luua oma rass lauamängule Small World.

Aga pisu mängust siis… Maailm, kus võitlevad oma ellujäämise pärast päkapikud, hiiglased, luukered, sortsid ja kääbikud, võib tõesti suhteliselt pisike tunduda. Kuna aga erinevaid fraktsioone on rohkem, tundub sealne situatsioon justkui 90 alguse Eesti poliitmaastik. Selles ka mängu nimi…

Mängus on 14 erinevat rassi ning 20 omadust. Igal mängul pannakse need pimesi paika, mistõttu võivad tekkida huvitavad kombinatsioonid: lendavad kääbikud, kaupmeestest rotlased, ujukhaldjad jne.

Mängus on ka tühi rassi- ja omadusmärk. Võistluse iva ongi saata Days of Wonderile üks lahe ning põnev rass ning omadus. Kõigi saatnute vahel valitakse kõige ägedam ning tehakse sellest mini-laiend. Lisaks saavad parimad ka muid auhindu. Lähemalt saab sellest lugeda firma kodulehelt. Konkurents tuleb ilmselt kõva, kuid miks mitte proovida, kel ideid jagub

Kui kellelgi huvi tekib, siis reeglid saab samuti nende kodukalt.

Näitkeks on siin üks kodukootud rassike:

Aga vesikääbikud on ikka lahedad…

Kunagi kirjutan mängust ilmselt ka pikema ülevaate, kuid hetkel peab sellega leppima. Soovin edu neile, kes otsustavad oma disainioskuse proovile panna – minul kahjuks see puudub…

Brass’ile tehakse laiend

Warfrog teatas, et seoses eduka turunduspoliitikaga on Wallacel endal tekkinud piisavalt aega, et hakata nikerdama Brass’ile laiendit.

Laiendiga on lubatud kaasa lisakaarte ning võimalus viie mängija jaoks. Ootan huviga…

Crescendo 2012

Mitut filmi teie teate, kus USA president ei ole inimene? Ja mis on sellel üldse pistmist kena pildiga üleval? Jõuab… Igastahes juhtusin ma jälle vaatama üht toredat sisukat filmi, kus pornolõikude vahepealsed osad olid üllatavalt edukalt vürtsitatud laheda huumoriga.

Filmi tegevus toimub 2012 aasta vahetusel New Los Angeles’is, ning sellega on mingil põhjusel oodata meile tuntud maailma lõppu. Mis selle puhul tehakse? Otse loomulikult vägev orgia… Vahepeal aga heidetakse pilt minevikku, kus aastal 2009 tekkis seismiliste tõugete tagajärjel Arizona laht, 2010 sulasid polaarmütsikesed, 2011 õppisid delfiinid ära inglise keele, ronisid kuivale maale ja 2012 valiti esimene delfiin USA presidendiks…

Peo külalised on samuti päris huvitavad – Abraham Lincoln (loomulikult), Elvis, Monroe, Elfie boy, Hot fish-net-girl (:S), kaks Saksa tennisemängijat aastast 1976 (wtf?) ja paljud teised, kes ilmselt USA publikule on tuntumad…

Pärast orgiat leiavad kangelased siiski jaksu veel üheks krutskiks ning pärast surematuid sõnu “You wanna try something different?” toimub Rossini (William Tell Overture) taustal üpriski põnev tsirkus, millest noppisin välja mõned pildid…

Aga siiski saab meile tuttav maailm otsa. Kuid oleks siis osanud oodata, et see selliseks muutub…

Mõne aja pärast kuulevad kaks peategelast muusikat ning otsustavad laulma hakata…

Aga jah… Mõnikord satub täitsa ägedatele asjadele

Domination

Domination…. Mis ma oskan selle kohta öelda? Sain selle sünnipäevaks ja olen seda vist kolm korda mänginud. Karbile pole isegi märgitud mängu autorit – täiesti tavaline Tactic’si puhul. Isegi BGG’s ei ole autorit ära märgitud. Positiivne on see, et reeglid on 12 erinevas keeles. Iseasi kui kasulik see on.

Mängu osadena võib üles lugeda 7×7 ruudust mängulaua, 112 doominoklotsi, 4 stendi klotsidele ja hunnik värvilisi litrikesi, mida tarvitatakse punktide lugemiseks. Kui nüüd mängulaud ise teha, saab väga hästi hakkama 4 komplekti doominoklotsidega, mida võib saada isegi viskit juues (mul kodus isegi üks komplekt viskipudeliga kaasa saadud klotse).

Mängu iva on doominoklotsikeste asetamine lauale, proovides olla viimane, kes neljast klotsist koosneva ruudu suleb (viimase klotsi paneb). Seesama mängija saab siis panna sinna keskele oma litrikese… Ongi kõik. Ei mingeid erijuhte näiteks 0-0 klotsi asetamisel ega keerulisi sündmusekaartide lahendamist.

Olen seda kahjuks ainult kahekesi mänginud, kuid millegipärast on mul tunne, et kahekesi vaid saabki sellest mängust parimat võtta. Kahekesi saad sa vähemalt natukene rehkendada, mis vastasel võib käes olla, vaadates nii lauda kui enda stendi. Ei kujuta ette, kui keeruliseks läheb rehkendamine nelja mängija puhul. Olen muidugi ka piisavalt laisk, et mitte hakata koostama rämedaid kuupvõrrandeid lähtudes doominoklotside tõenäosusest… mitte, et ma oskaks…

Rohkem väga ei oskagi öelda… Taas selline väga-ei-midagi-ütlev mainstream mäng, kuid mõnikord kuluvad needki riiulis ära.

4/10

Ei suuda väga su Cthulhu särki oodata, Higgins. Peaks omale vahepeal sellise pildiga tegema, et mitte paljalt ringi joosta. Õnneks Metsavana tõi mulle Trashi särgi… Peaksi talles selle eest raha kah andama….

Ahjaa… Pilt on võetud gameink kodulehelt. Seal oli veel palju ägedaid…

Troonide mäng – 9 mängijaga

Et reedeseid sündmusi ausalt ära seletada, tuleb alustada päris algusest, kus Martti leidis, et tal oleks aeg aastake vanemaks saada. Sellest lähtuvalt meisterdas ta omale 9′le mängijale mõeldud Troonide mängu, kus tuttavatele kodadele on lisandunud Targaryenid,  Tullyd ja Arrynid. Olulisi reeglimuudatusi ei olnud – uutena tulid vaid teed, kus sai korraga asuda mitme koja väed ning natu teistsugused taktikakaardid. Miski poole seitsme paiku said 9 mängijat laua taha istutud ning hakati tegelema esimese käigu tavapärase diplomaatia ja käskude asetamisega.

Tully (sinised) ja Starkiga otsustasime moodustada Eesti konföderatsiooni (sini-must-valge), mis oli ootamatult tõhus. Lõunas väga kindlalt formuleeritud liite ei moodustatud, kuid Martell ja Tyrell paistsid igastahes kahtlaselt sõbralikult läbi saavat.

Targaryen proovis oma koorunud lohe abiga Westerose mandril kanda kinnitada, kuid vaeseke aeti kohe minema ning laevad pandi samuti põlema. Tully ja Greyjoy astusid Lannisteride vastu (sünnipäevalaps Martti), kes pani küll vapralt vastu, kuid Tullyde ratsaväe ees oli ta sunnitud loovutama siiski omajagu maatükke.

Kolmanda käigu alguseks olid Lannisterid, kelle kohe kuidagi sõjas ei vedanud, laualt kadunud. Lannisport ja Casterly Rock kuulusid Greyjoy meresõitjatele ning sisemaad kontrollisid Tullyde ametnikud. Lõunas toimus pisike hõõrumine Martellide ja Baratheonide vahel, kuid kokkuvõttes ei toimunud ühtegi lahingut ning vaid üks maatükk vahetas omanikku. Starkid olid jõudnud oma laienemispoliitikaga Kaksikuteni ning asusid vapralt võitlema Eyrie valitsejannaga. Lannisteride eemaldamisega tekitasime paralleeli Eesti vabadussõjaga 1918 aastal, kui sinised võitlesid punaste vastu, soomepoisid tulid üle mere appi ning valged olid moraalseks toeks.

Tuleb tunnistada, et Lannisterist sõjandusministri abiga suudeti Starkide rünnak Orule tagasi tõrjuda ning asuda ise pealetungile põhja. Seoses Lannisteride lahkumisega kaardilt muutus Tyrell Greyjoyde vahetuks naabriks, mis tähendas uusi asjatuid verevalamisi. Kusagil üheksandal käigul (tuleb ära märkida, et mängu maksimaalne kestvus on 14 käiku) ning pärast 9 tundi mängimist avastasid suured Westerose kojad, et Tullyd on võidule kahtlaselt lähedal, mis tähendas jõudude koonumist Eesti konföderatsiooni vastu. Selleks ajaks tekkinud tugev Lõuna kolmik (Tyrell, Martell ja Baratheon) otsustas ise suuremast lahingutegevusest välja jääda ning ekpluateerida pigem Targaryenide draakoneid ilmses lootuses, et need hukka saavad.

Ei ole vist vaja mainida, et meie võimas konföderatsioon hakkas tasapisi lagunema. Idast tungisid Tullyde vägedele peale lohed ning meritsi põhja saabunud Dorne sõdalased tegid edukaid vallutusi Starkide põlistes valdustes. Põhja poole suundusid ka Arrynite väed. Vaid Greyjoy ja Tyrellide arvukates lahingutes ei suutnud kumbki pool otsest ülekaalu saavutada. Blackwateri ümber koondunud vägede kolmnurktoetus oli piisavalt tugev, et igasugune Greyjoyde rünnak tagasi lüüa (saavutades vist vahepeal isegi 16’se lahingtugevuse). Samuti oli Greyjoyde laevastik Lannispordi ümber pidevates lahingutes karastunud, et peatada suverüütlite amokkijooks.

Kolmeteistkümnendal käigul võitis ootamatult Martell, kes tänu edukatele manöövritele põhjas suutis 7 kindlust kätte saada. Kell oli selleks ajaks saanud umbes kuus ning ilma tseremoonitsemata läks seltskond laiali. Vaid mina jäid Marttile seltsi mängu kokku panema ning oma jooki lõpetama. Neid jooke oli selleks ajaks juba suht omajagu hinge all ning silm hakkas kah tasapisi kinni vajuma. Igastahes jõudsin koju miski natu enne seitset.

See peaks seletama ja loodetavasti välja vabandama minu täiesti masendava altvedamise laupäevastst Twiligh Imperiumi mängimisest. Hommikul koju jõudes oli mul kindel plaan 5 tunnikest magada ning seejärel minna galaktikat laiale lammutama. Kui aga Costello mulle 12 ajal helistas, ei olnud ma enam nii entusiastlik. Peas oleks nagu Robert Baratheon ja prints Rhaegar kolmhargil taas kokku saanud ning keel ei suutnud hästi lauseid formuleerida. Seega pidin galaktika vallutamise sel korral ära jätma. Väga kahju, et teid sedasi alt vedasin…

Mingil põhjusel hüppas Harlet mulle õhtul kraesse. Oli mulle paar päeva tagasi seletanud, et tahab mängida ning minu vastuse peale “võib täitsa mõõta” eeldas ta ilmselt, et see kindlakäeline lubadus on. Inimesed on ikka tihtipeale väga huvitavad…

Vahepeal sai Tellaga kahekesi ka Arkhamit mängitud. Võtsime ette baasmängu vaid Vaarao laiendiga. Sedasi mängides tekib mängust hoopis teine tunne, kuna kõik sündmuskaardid (nii Arkhami kui ka teispoolsuste) on vaid laiendi omad ja seega kindlalt teemakohased. Kunagi, kui kõik laiendid sedasi ära proovitud, peab kirjutama koondposti.

Necronomicon

Kuna Arkham Horror ning selle viis laiendit (Vaarao, Dunwich, Kuningas kollases, Kingsport ja Must kitsetall) võtavad sigapalju ruumi, otsustasin, et sedasi ikka ei saa – vaja teha üks korralik teemakohane karbike, kuhu kõik kunagised ja tulevased laiendid ilusti-kenasti sisse ära mahuks. Lovecrafti müütosest lähtudes ei sobiks paremini miski muu, kui Necronomicon ise. Mõeldud tehtud. Aga kuidas teha karpi, mis näeb välja nagu raamat? Ilmselt on kõige lihtsam see tehagi raamatust. Hakkasin siis mööda netti kolistama, otsides Necronomiconist pilte – päris palju on neid muuseas. Lõpuks aga jõudsin farmerownia kodulehele, kus mees väga kenasti seletab, kuidas üht-teist teha. Raamatu tühjendamisest leidsin infot väga geniaalselt kodulehelt how2dostuff.

Lennukad ideed peas, asusin toormaterjali kokku ajama.

Hulga PVA abiga kleepisin paki (miski 750 – 900) A3′e üheks suureks kangiks, mis võis vabalt kaaluda üle 10′e kilo. Lõikasin ka laminaatplaadist sobiva kujuga kaaned välja ning asusin nahatööde kallale, millega kavatsesin raamatu katta. Kuna aga niit oli pisu valet värvi, tuli seda peitsiga toonida… ning valmis visandada kaane kavand. Aga Necronomicon ei saa ju ometi olla lumivalgete lehtedega – abi andis taas google “how to make paper look old.” Asusin siis kohvi ja teega möllama…

Siis algas töö, mis võttis aega mitu kuud. Kaante õmblemine. Loomulikult viskas mul vahepeal siibrisse, mistõttu tegevus katkes umbes kuuks ajaks. Ilgelt tüütu – tooni niiti, torka nahka auke ning õmble. Vastu hommikut olid näpud tihtipeale suht sinakad.

Millalgi paar nädalat tagasi sai kaane kate valmis. Sai siis see ühel ööl rõõmsalt kaante külge liimitud ning need omakorda suure paberploki külge kinnitatud. Edasi jäi vaid lõikamise vaev – ja see oli päris võigas. Pidin ju lõikama läbi 10 cm paberi. Tööd hõlbustas tohutult nurkadesse aukude puurimine, kuid arvestades asjaoluga, et see oli mu esimene katse, ei saanud siseseinad pooltki nii head, kui oleks soovinud.

Pärast lõikust üks kiht PVA’d sisekülgedele ja valmis. Mängulaudade tarvis pidin lõikama servadesse sooned, kuna need ei olnud just mulle sobivas mõõdus – seda loomulikult olin ma eelnevalt arvestanud. Mida ma aga arvestanud ei olnud, oli mõõtmis- ning juhuslik määramatus. Ehk siis, olin natu valesti rehkendanud.

Nimelt oli ilge jama sellega, et kogu mansa ei tahtnud isegi vägivalda pruukides karpi mahtuda. Tuli siis minna kompromissile – kollid-tegelased peavad jääma välja. Kuidas ma aga siia ka Innsmouthi 300 uut kaarti ära mahutan, saab olema omamoodi naljakas.

Peletistele sai tehtud vanade pükste säärest Elder Sign Security poolt turvatav väike kotike, mille nahkrihmaga Necronomiconi külge saab siduda.

Aga ka vana jubinakarp ei tahtnud kenasti suurde karpi mahtuda ning oleks seal üleliigselt palju ruumi võtnud. Aga ei saa ju ometi alla vanduda – viisid siis jalad lähedalolevasse kaltsukasse, kust 10 eeku eest ostetud raamat sai päevaga muudetud näidendi “Kuningas kollases rüüs” käsikirjaks.

Sellega sai kõik vidinad kenasti ära mahutatud. Reeglite jaoks kinnitasin sisekaanele nahkribad ning paigaldasin paela, et kaas avatuna teatud nurga all püsiks.

Kuna aga Necronomicon on üks äraütlemata kuri raamat, kust pahad loitsud võivad suvalises hetkel süütule ohvrile kaela karata, otsustasin neetud raamatut nõiutud nahkpaelaga kinni hoida.

Välja tuli kena… Täitsa väärt seda vaeva ja valu, mis sellega nähtud. Aga ikka jäi painama, kuhu ma selle pagana Innsmouthi mahutan…

Vahepeal sai üks väike fotosessioon ette võetud:

The Black Goat of the Woods

Väljalõige Arkhami Teatajast:

Politsei otsib noort tütarlast, kelle pere tabas sellel nädalal traagiline õnnetus. 14-aastast tüdrukut nähti viimati Southside’ metsa sisenemas.

See hiljutine kadumine on juba kolmas, mis Arkhamis viimaste kuude jooksul on toimunud. Igal korral on ohvrit viimati nähtud metsistunud või mahajäetud Arkhami osades nagu metsad või jõesaared. Ohvrite kehasid ei ole leitud.

Perekonnad ning sõbrad ei ole jätnud lootust oma lähedasi veel näha, kuigi šerif Engle on taolise optimismi suhtes skeptiline: “Meil on alust uskuda, et kadumised on üksteisega seotud. Juurdluse lõpetamiseni soovitame pärast päikeseloojangut püsidakodanikeloma kodudes ning vältida metsi ka päevasel ajal.”

Järjekorras viies Arkham horrori laiend (kolmas väikese karbiga), miskeskendub sel korral  Arkhamis tekkinud Musta Kitse kummardavale kultusele. Kitseke aga ei ole mitte nõrkade killast ning nii mõnigi uurija võib ise kurjadest vaimudest vaevatuna saatusliku kultusega liituda.

Sarnaselt Kitsetalle seiklustele eelnevatele laienditelegi on karbis palju-palju uusi kaardikesi. Neist põnevaim on ka pildilolev Iidse kutsumine – ilmselt midagi kolossaalse äratuskella taolist. Naljakaim aga oli Shub-Niggurathi piim, mis on niivõrd vägeva haisuga, et toob kõik kollid kohale. Huvitav, kuidas see Shub-Niggurathi nisadest kätte saadakse – hiiglasliku lüpsikuga?

Mängule lisanduvad ka uued kollid, nagu druiid ning kitsetüdrukud, hunnik Dark Young’e ning mõned Kitsekese sigitisi. Kui nüüd aus olla, siis selliste Kurjuse käsilastega, nagu kitsetüdrukud, ühineks selle kultusega jalapealt.

Politsei hoiatusi tasub mõnikord isegi kuulata – metsas, saarel või koopas võivad luusida Musta Kitse kultistid, kes võivad su ära neada või hoopistükis enda sekka võtta. Tumedal Kabjalisel aga on palju viise, kuidas uurijaid enda poolele vedada. Corruption-kaardid teevad üldjuhul uurijate elu võrdlemisi raskeks. Seda eriti punaste puhul. Rohelised kaardid on neile, kes on end juba kultuse siseringis tõestanud ning need pakuvad väga põnevaid asju. Näiteks võib uurija muutuda jubedalt ahneks ning peita kogu oma raha anaaltrakti, kus mitte keegi seda kätte ei saa v.a. sa ise, kuid seda raha ei anna sa ka oma võitluskaaslastele mitte.

Kui mängija saab “Üheks Tuhandest,” saab ta igal pühapäeval (loe: millal juhtub) metsas, saarel või koopas oma sekti liikmetega kokku. Siis ei torma ta enam tegevust otsides pimesi ringi vaid võtab sõpradega mõne õlle, räägivad naistest ning lõpuks ohverdavad musta kuke või paremal juhul neitsi (muidugi juhul, kui ta õllejoomise lõpuks veel neitsi juhtub olema). Sekti sündmuste kaardid on üldjuhul healoomulised, kuid jagavad heldelt corruptionit.

Heraldina on sekti kultusobjekt suhteliselt jõhker. Esiteks meelitab ta Arkhamisse koledal hulgal peletisi, jagab ohtralt corruptionit, liigutab Dark Young’e ja käib ning kaagutab Iidse ümber, üritades teda üles ajada.

Laiend tutvustab ka viit raskusastmekaarti. Kaks neist on mängu lihtsustavad (lisavad clue’sid või alustavad kõik mängijad õnnistusega), kaks raskendavad (mängijad alustavad neetutena või on terror level alguses juba 5 ning Mythose kaarte tõmmatakse igal käigul 2) ning üks tavaline (halligi ei muutu).

Kuna see oli viimane karp, mille ma soetatud sain, pole seda väga mängida jõutud. Osadest reeglitest sain alles nüüd, arvustust kirjutades, sotti. Aga esemetest, millega me rohkem tutvust oleme teinud, on teinekord Väljastpoolt Maailma tuleva Kurjuse vastu võideldes täitsa abi olnud.

Metsavana soovis Arkhami kohta üht suurt koondpostitust, kuid sellega peab ilmselt ootama vähemalt sügiseni, kui suvel korralikult mängitud saab. Peab vaikselt hakkama laiendeid ühekaupa proovima – algul sai suure hurraaga kõik ühte patta lükatud, kuid nüüd hakkab paistma, et ühekaupa mängides võib asi hoopis temaatilisem tunduda. Igal juhul järgmise korrani…

Kuna Shub-Niggurathi piim mulle taas silma sattus, mõtesin ära teha ammu plaanitud Iidse.