Jää ja tule laul… Taas!

George RR Martini raamatute populaarsuse kasvul ei paista ei otsa ega äärt. Seda muidugi kasutavad ära kurjad kapitalistid, kelle ainus soov oleks rämedalt krõbisevat kokku ajada… Kui aga nad selle käigus millegi heaga hakkama saavad, pole see ju tegelikult hoopis nii paha, kui sellise sõnastuse juures arvata võiks. Igastahes tuleb Martini loomingul põhinevaid kõrvalprodukte nagu Pärnu jõest vett.

Kindlasti pole paljudele uudiseks, et Thomas McCarthy väntab Martini enda (ja mõningate teiste) käsikirja järgi telesarja Troonide mängu raamatust. Nagu näha, on avalikkus hambusse saanud ka esimesed pildid filmist, kuid trailerit ei ole mina veel leidnud… HBO on avalikustanud ka kõigi tegelaste näitlejaskujud.

FFG muidugi leidis, et Troonide mängu lauamängust, selle kahest laiendist, kogutavast ja elavast kaardimängust ei ole veel küllalt ning otsustas and välja uue mängu Westerose lahingud (Battles of Westeros). Mingil põhjusel on nad karbile kirjutanud ka Battlelore, kuigi kõigi proovimängijate väitel on tegu täiesti omakujulise süsteemiga… Kes teab. Kuna Udutont, va põrsas, on aga mu nina alt kaks korda Battlelore ära napsanud, ei oska ma sellegi kohta kahjuks miskit öelda. Silma aga riivab nende uus kaanekujundus, mis LCG’delt kaasa on tulnud ning minu meelest üldse mitte ei sobi… No muidugi on kena pilt, kuid eelnevate Troonide mängu karpidega ei saaks ta riiulis ikka üldse hästi läbi… Kusagil käis kõlakas, et selle mängu abil pidi saama Troonide mängu lahinguid pidada – saab näha.

Lisaks avastasin täna, et Prantsuse arvutimängude tootja Cyanide studios on hakanud raamatute põhjal tegema rollimängusugemetega reaalaja strateegiamängu. Kahjuks ei ole mängust veel avalikkuse ette lekkinud ühtki vihjet, kuidas ja milline see välja peaks nägema või millega täpselt tegu. Välja peaks asi ilmuma rohkem kui aasta pärast – 2011 suvel. Ka ettevõtte kodulehelt leiab tulevase mängu kohta täiesti minimaalselt infot. Kuigi huvi on suur, jääb see ilmse minu arvuti taha pidama.

Aga täna istusid rollimängud lauamängudele lõplikult pähe – BGG muutis oma stiili Geek-Do’le vastavaks. Ja nüüd on lõpp… R.I.P. good old BGG.

IGOR: The Mad Scientist’s Lament

Vana loss, iidsed katakombid ning kuulujutud, mis panevad kohalikud talumehed sealt eemale hoidma – mida võiks veel üks rahu ja vaikust armastav tegus teadjamees tahta!? Kahjuks ei saa ükski teadlane hakkama abilisteta, kes sooritaksid vähemtähtsaid katseid, muretseksid laborivarustust, koristaks ja süüa teeks… Mitte kõigil teadlastel ei ole vedanud aruka ning teadmisi täis laborandiga – nõnda ka sinul. Juba oma karjääri alguses ei ole sa suutnud leida kedagi piisavalt kompetentset ning seetõttu pead sa olema rahul oma rumalavõitu, kuid üliagara, abilise Igoriga… IGOR: Hullu teadlase itk just temast räägibki.

Igor talitab täiesti ettearvamatult. Sa võid talle pikalt laialt seletada, üles kirjutada või üritada puuga pähe peksta, mida ta tegema peab, kui 100 meetrit lossist eemal on tal see ikkagi meelest läinud. Ja sedasi üritab ta igal käigul meelde tuletada, mis ülesande sa lõppeks talle andsid, kuni ta alla annab ning teeb miskis suvalist, et peksust pääseda. Kord läheb ta poodi ning näppab sulle miskit täiesti kasutut (näieks rulli fooliumit), mõni teine päev aga hoopis prügimäele ratta sisekumme otsima. Teisalt võib ta aga hoopis mõne naaberlossi teadlase juurde minna ning selle varaaidast või leiutise küljest miskit tuua. Mõnikord aga on Igor sedavõrg agar, et käärib käised üles, otsib vana koltunud füüsikaõpiku välja ning hakkab sind masinaehitusel aitama. Vaid haruharva suudab ta sinu antud ülesannet meeles pidada ja talitab just sinu soovi järgi…

Juppe, mida Igor sulle erinevatest kohtadest kokku võib tassida, on tohutult. Ühel hetkel võib ta sulle tuua jalrattapumba, teisel pista sulle pihku taimeriga musta augu generaatori. Mida nendega peale hakata, peab juba otsustama sinu teadlase aru. Igat sellist toodud jubinat võib mõne teise külge ühel või teisel viisil ühendada. Aju purgis ei pane mingil moel klambriga teise jupi külge, kuid kruvi, juhe ja hammasratas kõlbab ühenduseks küll. Seevastu päikesepatareil kalkulaatorit saab ühendada vaid poldi ja mutri abil… Seega, mida rohkem võimalikke ühendusi, seda enamates kohtades võib see kasulikukuks osutuda.

Kuid mida ometi teeks ühs hull teadlane ilma hullude joonisteta? Enne ei saa kruvigi sisse keerata, kui joonis valmis pole. Paber kannatab kõike ning hullude teadlaste puhul võib seda tõesti nii nimetada – laseraiad, titaaniumlukud, prügibotid, mateeria duplikaatorid ning robot Igor on mõned vähestest, mis teadjameeste piinatud ajudesse oma mustreid loovad ning seeläbi oma väljundi joonistes leiavad. Erinevad leiutised vajavad aga erinevat hulka juppe, kuid sellegipoolest võib ajavoltimisseadme konstruktsioon sisaldada endas hamstriratast, tehnomula, kummiusse ning surfilauda… See ei takista sedame tööd…

Joonist koostades aga tuleks ettevaatlik olla ning abistavate leiutisteta mitte valida kohe mõni suurem projekt, kuna vihased konkurendid naaberlossidest võivad oma Igori sinu leiutisest tükke kakkuma saata. Seda ei tee nad mitte isiklikust tigedusest sinu kui isiksuse vastu, vaid pigem kartusest ning kadedusest, et sinu suur ja võimas masin nende omad varju jätab. Ning kuigi kõik teised teadlased on süüdimatud vargad, ei ole mõtet asja isiklikult võtta, vaid pigem leppida faktiga: “Teadustöö ongi selline!”

“A lot of guys ignore the laugh and that’s about standards. I mean… If you gonna get into The Evil League of Evil You have to have a memorable laugh. What do you think? – that Bad Horse didn’t work on his whinny?”

Dr. Horrible

Tõsijutt! Igal hullul teadlasel peab olema hullumeelne naer, mis peab torniaknast kaugele kostma ning konkurentidel seljakarvad püsti ajama – mis siis veel tavainimestest rääkida. Kõiki bwahahahahahaha (jne) kaarte peab see naer tingimata saatma, et tekitada teistes teadlastes kibestust ning näidata enda kahtlematut üleolekut kõigis teadmistes. Oma naeruga võib vaenlase Igori minema kihutada, vastase masinaid saboteerida, teiste kiledat kõõksumist häbisse jätta ning palju-palju muud…

Millest siis lõppeks jutt? IGOR: Hullu teadlase itk on ülimalt lõbus kaardimäng/sitakeeramine kuni kuuele mängijale. Iga mängija kehastab ühe hullu teadlast, kes võistleb teistega erinevate ning võrdlemisi haigete masinate ehitamises. Selle käigus on mängijale abiks ullike Igor, kelle abil mängija, kas siis pakist, prügimäelt või teiste mängijate käest, kaarte saab. Üldiselt võrdlemisi lühike mäng võib kuue mängija puhul muutuda tõeliseks mitmetunniseks monster-game’iks. Esimeses lauamängulaagris andis üks mängija lausa alla, kuna neli tundi kestnud ehitustöö ei jõudnud poolelegi jõuda, kui teiste teadlaste Igorid kokkupandud jupid juba laiali olid vedanud.

BGG’st leidsin ka Igori karbi “lõike”, mis väga kasulikuks osutub, kuna originaal on omajagu läbi kulunud.

8/10

Mängu mitte segi ajada hilisemalt välja tulnud mängudega IGOR The Monster Making Game, Igor: The Life of The Party või IGOR Brainwash Game, mis kõik baseeruvad Igorinimelisel multifilmil…

Kaardimängust on varem jõudnud kirjutada nii Higgins kui ka Costello.

Ahjaa…. Päriselus näeb Igor välja selline:

Prantsuse keel? Oui…

Pole viimasel ajal saanud mahti lauamängudest kirjutada, kuid luban, et uuel nädalal võtan end kokku ja toksin üht-teist. Suht palju tegemist olnud – nädalavahe ulmeseltskonnaga Levikas, üht-teist lugeda ning pagana vastik mänguke Dwarf Fortress, millesse ma esmaspäevast saati uppunud olen. Isegi trükiveakuradisse pole mahti olnud kirjutada.

Aga mitte must südametunnistus ei ajanud mind täna kirjutama. Ulmelisti lekkis uudis, et G.R.R. Martinile meeldis väga eestikeelse Fevre’t Unelma kaas. Tema blogis pisu ringi vaadates märkasin aga prantsuse Troonide mängu (Le Trone De Fer – Raudtroon) raamatute kaaneillustratsioone, mis olid tõesti hingematvalt kaunid.

Et nende riiulishoidmisel ka põhjust oleks, peaks vist tõesti end keelekursustele vedama ja endale prantsuse keele selgeks tegema…

Kotkas ja Lõvi – Napoleoni lahingud

Pea kakskümmend aastat (1796 – 1815) pidasid Napoleon ja tema kindralid üle Euroopa lahinguid. Viimaks suutis Arthur Wellesley ta küll Waterloo lahingus peatada, kuid legend elab senini edasi…

…ja nüüd on Fantasy Flight Games otsustanud sellest mängu välja anda. Suuremalt jaolt fantaasiapõllul (aga ka pädev sõjamängude kujundaja) mängijatele tegevust pakkuv FFG on võtnud nõuks üritada kujutada 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse lahinguid võimalikult tõetruult. Põhjalik, nagu alati, on FFG pannud oma töötajad välja otsima (või välja mõtlema) tohutus koguses taustinformatsiooni selleaegsete lahingute, vägede ning strateegiate kohta. Antud vallas on seltsimees Higgins minu põgusatest teadmistest kindlasti üle. Aga niipalju, kui ma asjast jagan, tundub tegu olevat väga mõnusa ning ajastukohase mänguga.

Praegu kättesaadav reeglistik on 48 lk paks. Ma pole kindel, kas see veel muutub, kuid vastavalt sellele on tegu üpriski lihtsakoelise sõjamänguga. Huvitavaks aga teeb asja see, et raadiot ei olnud keski jõudnud veel selleks ajaks leiutada. Just seetõttu tuleb käsud käskjalgade abiga üksustele saata ning isegi kõige taiplikum virgats võib mõnikord vigu teha, ajades mõne käsu sassi või unustades mõne pisiasja. Nagu sellest veel vähe oleks, võivad mehed lihtsalt mõne mõttetuma ohvitseri käsu täitmata jätta. Kokkuvõttes lisab see mängule hoopis teise külje – enam ei toida tavapärane strateegia, mis kõigis teistes mängudes töötada võib, vaid vägede vahel ei tohi hoida suuremat vahet, kui hädapärast vaja, kuna muidu võib mõni juhuslik kuul virgatsit vigastada või kahurilask ta sujuvalt pooleks lõigata.

Tundub piisavalt huvitav, et mängu vähemalt paar korda proovida

Reeglid leiab siit.

Full Metal Sepikoda

Eilse öö veetsime Metsavanaga uue blogi kallal kõpitsemisele. Kuna meile mõlemale meeldib mõelda, et me oskame hästi lugeda ning suudame õhtuti lausa mitu tundi unne vajumata erinevatest teostest tuttavaid tähti otsida, siis leidsime, et tore oleks oma hiilgava oskuse resultaatidest ka blogilugejaile teada anda.

Selle tulemusel valmis raamatublogi Trykiveakurat.

Alkomeeter arvuti külge!

Purjuspäi internetis surfamine peaks kriminaalkorras karistav olema. Eile käisin sõbra juures soolaleival, mille käigus sai nii mängitud kui ka pudeleid suule tõstetud…

Hommikul avastasin oma postkastist mitu-setu kirja… Selgus, et olin pisu purjakil olemisega endale mollivihikusse konto teinud. Nüüd kaine peaga on küll piinlik, aga mis sa enam teed… Vähemalt ei liitunud ma Twitteriga.

Viimasel ajal on lauamänguideesid nagu kamaluga tulnud. Sõbraga hakkasime ühe viikingiteemalise mängu kallal nokitsema ning ise alustasin ühe sõjamängu vormimist… 18EE’le on esialgne kaart arvutiga valmis vorbitud ning kõik ettevõtted/aktsiad välja prinditud… Aga paber oli pisu paks, mistõttu printer ilmselt ei suutnud seda piisavalt kuumutada, jättes tahma nõksukese liiga lahti. Vähemalt on prototüüp olemas, mida inimestele mängida anda… Kaardi kallal peab aga nokitsema – printer suutis kuusnurgad välja venitada… Ja kvaliteet jätab ikka väga soovida. Ka reeglid peab lõppeks valmis kirjutama – kokkuvõttes palju rabamist…

LEGO lauamängud

LEGO leiutati majanduskriisi tõttu pankrotti läinud puusepa Ole Kirk Christianseni poolt aastal 1932. Esimesed lego-mehikesed ilmusid 1978, kuid neil ei olnud ei liikuvaid käsi ega jalgu ning nende kollased sootunnusteta näod olid igavesti naeratavad. Alles 1980′ndatel, kui ilmusid piraadilegod, tekkisid näkku esimesed emotsiooniilmingud (hea/paha/lõbus/tige).

Igal aastal toodetakse umbes 19 miljardit lego klotsi – umbkaudu 36000 klotsi minutis. Kokkuvõttes on maailmas iga inimese kohta 52 lego jubinat. Kõigist maailmas leiduvatest LEGO klotsidest saaks laduda torni kuule ja tagasi… 10 korda. Kuut sama värvi 2 X 4 LEGO klotsi saab ühendada 102981500 erineval viisil.

Kas LEGO on üldse lauamäng, et see siinses blogis oma koha võiks leida? Klassikalisel kujul on tegu siiski konstruktori – mänguasjaga. Kuid 2009 andis LEGO välja uue sarja, mis oma väikesel väärastunud kujul meenutab lauamänge. Tegu on siis mingil määral hübriidiga, kus kõigepealt paned mängulaua ja kõik jupid kokku ning seejärel saad mängima hakata. Kuid sellega asi ei piirdu…

Esimeseks selliseks ristsugutiseks, mis mängunuppudena LEGO klotse tarvitas, oli LEGO Time Cruisers (1997 – 13 aastat tagasi… wow). Väljaandjaks ei olnud mitte LEGO korporatsioon, vaid võrdlemisi pisike USA ettevõtte Warren Company. Mängus tuleb peamiselt täringut veeretada, selle tulemusele vastavalt liikuda ning korjata neljast erinevast ajast artefakte. Erinevateks keskkondadeks, kus kolada on keskaeg, western, mingi hägune vee-alune maailm ning kosmose “setting.” Mängu eesmärgiks ongi ajarännu võimalikkuse tõestamine ja võitja on see, kes suudab igast ajast midagi kaasa haarata.

1999. aastal ilmus lausa kaks mängu – LEGO Creator ja LEGO Constructionary Game.

Esimese puhul oli tegemist lauamänguga, kus mängu alguses valib iga mängija omale sõiduki, mida ehitama asub ning täringuveeretuse tulemuse võrra edasi liikudes korjatakse mängulaualt klotse, mille abil oma eesmärgini jõuda. Mängulauaga ei ole oldud just väga originaalsed, võttes selles osas eeskujuks Monopoli. Mängumehaanikaks taas kord meile tuttav ning täiesti masendav veereta-liigu. Väljaandjaks seekord LEGO korporatsioon ise.

Teine mäng, Constructionary (välja antud Warren Company poolt), kujutab endast tegelikult arvamismängu, meenutades sel moel kõige rohkem ilmselt Aliast. Sõnade seletamise asemel aga peab kaardil antud sõna arvajale selgitama LEGO klotside abil. Võib päris lõbusaks osutuda – peaks mõnikord oma legod kapist välja kakkuma ja proovima.

Siis, mil mina liialt vana juba olin, et huvi üles näidata, ilmusid välja Bionicle’d, kellest kohe ka mäng tehti… BGG hinne on 3,5 – võite ise arvata, kui hea see on (kuigi ka BGG hinne ei ütle mängu kohta tegelikult mitte halligi). Stoorist niipalju, et keski kurinahk Piraka on tunginud Voya Nui saarele ning otsib elu maski. Mängijad kehastuvad Toa Inika’teks, üritades üksteist ning Piraka’t üle trumbates esimesena maski leida. Väljaandjaks University Games. LEGO ise on välja andnud ka Bionicle kogutava kaardimängu, kuid see tundub olevat nõnda kehv, et sellest ei julge rohkem rääkidagi…

Kui rääkida väga kiiretest mängudest, siis LEGO Rüütliturniiri kaardimäng kuulub kindlasti nende hulka. Tegu on praktiliselt kivi-paber-käärid mehaanikaga mängukesega, kus mängijad võrdlevad kõigepealt oma kaartide peal olevaid sümboleid ja  seejärel oskusi… Võrreldava oskuse valib väljakutsuja. Meenutab pisu seda mängu, mida me Turbo piltidega mängisime…

2009. aastal jõudis LEGO oma mängudega (mille vastu ma ausalt öeldes siis isegi vähematki huvi ei tundnud) isegi Esseni lauamängumessile. Siis lasti toodangusse 10 mängu. Ülal pildil võib näha Laava-Lohet, kus kuningriigi vapraimad rüütlid püüavad loheni jõuda, vältides selle käigus kuuma sulakivi ja allakukkuvaid rahnusid.

Piraadi koodis tuleb mängijatel lahendada mõistatusi, et krabada endale võimalikult ägedad aarded…

2009. aastaga muutus LEGO mängude mehaanika ning sedavõrd hakkasid tõusma ka arvamused neist mängudest. Eelmainitud mängude BGG hinded on lausa 5′ed… Ei midagi erilist, kuid siiski paraneb…

2010. aastal on LEGO lubanud anda välja 8 uut mängu, sealhulgas ülaltoodud Lammaste pügamine, UFO attack, Magma Monster, Pirate plank, Atlantis ja Sigatüüka väljakutse… Kaks nime on LEGO seni saladuses hoidnud.

Tulnukate Rünnak sobiks oma teemakohasusega isegi Eesti Ulmeühingul mängimiseks. Nimelt on tulnukate laev ründamas Kuu baasi ning kuni neli vaprat astronauti peavad selle peatama.

Kõik sel astal välja antavad mängud kasutavad mängus täringut ning LEGO on mängijatele andnud mõista, et oma suva järgi mängulaua muutmine on rangelt soovitatav. Kuulduste järgi pidavat isegi Reiner Knizia LEGO korporatsiooniga lauamängude aretamises koostööd tegema.

Aga tõesti… Kui isegi insenerid kasutavad oma tööpõllul LEGO klotse, siis miks ei võiks neist lauamänge teha. Kahjuks ei ole ma eesti poodides LEGO lauamänge müügil näinud, kuid loodan, et need kunagi siia jõuavad… Tunneks täitsa huvi selliste hübriidide vastu…

Lähemat lugemist sel aastal väljatulevatest mängudest Boardgamenews‘ist.

Zooloretto

Tallinna loomaaed avati 1939 ning selle esimeseks asukaks oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond ja kes nüüd ka loomaaia vappi ilustab. Ka mängus Zooloretto tuleb ehitada loomaaedu, kuid ilveseid siin kahjuks ei ole…

Zooloretto on üheltpoolt meeldiv peremäng, mille abil pisipõngerjatele loomi tutvustada ning teisalt räme keeramine kogenenud mängijatele. Nagu nimest võib järeldada, ehitavad kõik mängijad oma loomaaeda (nagu Agricolas talusid), üritades napsata vajaminevaid loomi ning teistele sokutada neid, keda üldse vaja ei lähe…

Igal mängijal on ees oma loomaaed, kuhu ta hakkab loomi sokutama. Alustuseks on laual ait ning kolm aedikut – neljanda saab hiljem juurde osta. Igasse aedikusse mahub täpselt nõnda palju loomi, kui seal ruudukesi. Seega tuleb hoolikalt silmas pidada, keda kuhu toppida. Aita aga lähevad kõik elajad, kes kuhugi mujale ei mahu. Seega saab alguses loomaaias olla vaid kolm (hiljem neli) erinevat liiki loomi – kõik muud elukad tuleb aita toppida, et nad seal omas mahlas pisu kääriksid…

Kui nüüd küsida, mis on ühist Zoolorettol ja 1941. aasta juunil, siis vangutaks enamus inimesi pead… Loomavagunid!!! Vastavalt mängijate arvule on laual hulk kolmekohalisi vaguneid, kuhu mängijad pimesi võetud märgikesi hakkavad pistma. Oma käigul võid sa sooritada kas rahalisi tehinguid (tõsta mingeid märgikesi oma loomaaias või osta kellegi teise aidast elajas), panna üks pimesivõetud märk suvalisele vagunile või võtta üks vagun. Iva aga selles, et vaguni võtnud mängijad on praktiliselt kogu ülejäänud vooru rivist väljas – ei saa nad raha ega märke liigutada.

Vastavalt mängijate arvule on mängus ka loomaliike – maksimaalselt kaheksa. Igat elajat on 11 märki, lisaks neile veel 2 järglast. Nende seas on nii täkku täis kängkurusid, sootuid pärdikuid kui ka emaseid elevante. Kui isane ja emane kokku saavad – rääkides muidugi samast liigist loomadest – toimub see, mida vanemad meile lillede ja liblikate abil selgeks üritasid teha, kuid mida me ikka vanematelt poistelt/tüdrukutelt, pornokatest või lihtsalt tegevuse käigus õppisime… Resultaadiks on igastahes pisike elajas…

Loomamärkide sekka on ära peidetud ka raha, mida läheb ikka tarvis, ja burksiputkasid, mis kuluvad vaatajate meelitamise ära, kui loomi tarandikus vähe. Ehk siis kõiksugu kioskid tasuvad end tühjemavõitu aedikute puhul ära, andes tsipake punktilisa.

Mängu alguses loetakse kõrvale 15 märki, mis jäetakse mängu lõpuks, mil kõik muud märgid otsa saanud. Seega pole tarvidust pidevalt allesjäänud märke lugeda ning nende lõppemisel ei saa mäng paugupealt läbi, vaid käimasolev vooru võib rahus lõpetada.

Aita läheb tarvis loomade hoidmiseks, kes muidu kuhugi ära ei mahu, või kelle puhul lihtsalt puudub soov teda eksponeerida (seda juhul, kui on väga suur tõenäosus, et loom aidast üles ostetakse). Samas on oht, et aita topitud loomad sinna mängu lõpuni kõdunema jäävad ning seetõttu trahvipunkte annavad.

Lisaks hulgalistele laienditele, millest paljud hõlmavad üheloomalisi lisasid, ei ole ka fännid pöidlaid keerutanud, vaid tõsiselt hagu andnud ning omajagu jaburaid ja vähem jaburaid asju BGG’sse üles lükanud.

Kel aga lauataga mängimisest väheks jääb, võib endale soetada iPhone ning mängu vabalt bussis sõites ajaviiteks toksida.

Kokkuvõttes on tegemist lõbusa ning kiire peremänguga 2-5 mängijale, mis võib “halbades” kätes väga õela tooni võtta. Mõelda millist vimma võib tekitada asjaolu, et ammuihaldatud emane pärdik sinu nina alt ära napsati…

7/10

Avastasin täna ka Ticket to Ride’ kaardi paadunud Keskmaa fännidele. Pisu väike ta näib, kuid peaks täitsa proovima kunagi:

Talvine lauamängulaager 2010

Juba päris mitmendat aastat korraldab Ludo lauamänguklubi kaks korda aastas lauamängulaagreid. On teised päris lõbusad asjad, kuigi olen jõudnud vaid esimesele, mis korraldati… Tollal ei olnud veel muidugi Ludot kui sellist olemas, kuid see selleks…

19.-21. veebruaril toimub Voore külas selle aasta esimene lauamängulaager. Mitte, et selle mainimisel väga mõtet oleks, kuna minuteada on kohad juba kinni. Aga ehk ütleb mõni ära ja tekib lootus…. mis kustutatakse kiirelt mõne tegelase poolt, kes end juba ammu-ammu järjekorda pani. Arvestades Eesti suurenenud lauamänguseltskonda on 40 laagrikohta piinlikult vähe. Aga noh… Kui ei meeldi – korralda ise.

Lõbusat laagrit kiireimatele!

Lähemat lugemist Ludo blogis.

BGG sünnipäev

Minu heal sõbral Ernie’l on täna (22. jaanuar) sünnipäev – saab teine lausa 10 aastaseks. Selle puhul jagatakse tema kodukal (BGG) kooki ja limonaadi. Ehk siis iga järgmise 30 päeva jooksul sisselogia saab endale tasuta mikromärgikese. Samuti on BGG poes ostetud nänni kojusaatmine tasuta – jah, tõesti, see ei ole piiratud vaid usaga, nagu igal pool kombeks on.

Eks hüpake läbi ja soovige õnne